Nestor lipu heiskamisel: ükskõikseks jäädes on lihtne vabadust kaotada

Eiki Nestor
, riigikogu esimees (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigilipu heiskamine Pika Hermanni torni Toompeal.
Riigilipu heiskamine Pika Hermanni torni Toompeal. Foto: Erik Prozes

Täna hommikul pidas riigikogu esimees Eiki Nestor riigilipu pidulikul heiskamisel  Toompeal aastapäevakõne. Postimees toob kõne lugejateni.

Täna on ilus päev – täna on meie riigi sünnipäev. Vabaduse päev. Kodumaale ja kodustele mõtlemise päev. Päev, milles tundeid on  rohkem kui tavaliselt ja ehk seetõttu ka järgmised mõtted.

Loomu poolest on ju inimesel kaks soovi – olla vaba ja olla seejuures armastatud. Seejuures on lood nii vabaduse kui armastusega päris ühte moodi. Kui me inimsuhetes tekkinud sooje tundeid ei hoia ja unarusse jätame, siis kipub tuli kustuma ja sära kaduma. Kuni ongi läinud ja otsa saanud. Sama on lugu vabadusega. Ka vabadust on vaja uuesti luua  ja kaitsta. Tema eest võidelda, kui vaja! Kätest kinni hoida, lihtsalt  hoolida. Loogem siis kõik koos Eesti vabadust ikka, jälle ja uuesti. Ja seda mitte ainult hümni lauldes või lippe lehvitades, vaid ka oma igapäevaste tööde ja tegemistega. Järeltuleva põlve eest hoolitsedes ja eelkäijatele tänusõnu öeldes. Sest tulevikku meil ilma vabaduseta olla ei saa.

Üks võimalus vabadust uuesti ja jälle luua, on minna valima. See ongi vabadus ja mitte kohustus. Vaba Eesti algabki Sinu vabadusest ise tulevikku määrata. Luua ise ja oma kätega seda riiki. Kujundada oma tegude ja otsustega, see tundub nii enesestmõistetav.

Ükskõikseks jäädes on lihtne vabadust kaotada. Teame, mis on juhtunud saatusekaaslastega, kes pole osanud hinnata vabadust. Ning kui palju on neile alles jäetud õigust vabalt rääkida ja otsustada.

Suhtugem siis meie demokraatiasse vastutustundlikult. Pika meelega nagu kasvuraskustes lastesse. Nõudlikult, kuid armastusega. Lootust kaotamata.

Täna, vaba riigi aastapäeval  võiks ju teha midagi sellist, mida iga päev, mine sa tea, ehk ei sobigi teha. Kui nüüd laulud saavad lauldud, lipp on Pika Hermani torni heisatud ja esimene kohvi joodud, minge õige koputage kas või naabrimehe uksele ja soovige tallegi head vabariigi aastapäeva. Või siis helistage lähedastele ja sõpradele. Eriti  neile , kes kodust kaugel võõral maal. Sünnipäeva puhul teeme ju ikka nii, kas pole. Eesti Vabariigi sünni puhul sobib seda ka kindlasti teha, sest tõele au andes me pole  ju kedagi  unustanud ja uskuge – ei ole midagi soojemat kui kõne kodunt ja veel sellisel päeval. Ja kui nüüd tänaval ei teki just võimalust kõigile vastu tulijatele head vabariigi aastapäeva soovida, siis naeratada võiks ikkagi. Sest täna on nii Eesti kui meie kõigi jaoks üks tähtis päev.

Elagu vabad inimesed vabas Eesti riigis !

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles