Seda poleks küll oodanud: isegi Jürgen Ligi on savisaarestunud. Temagi, nagu näeb valimisreklaamis, pakub valijaile otse raha. Nagu seda on teinud pikka aega Savisaar, keda teised erakonnad on selle eest aastaid hurjutanud.
Priit Pullerits: sähke raha!
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
21. veebruar 2015, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga nende valimiste eel on alanud lausa massiline rahva häälte rahaga ostmine.
Sotsiaaldemokraatide juht Sven Mikser – see, kes pea kaotab – lubab tõsta miinimumpalga 800 euroni ja lapsetoetused 75 euroni ning lisada sellele huviringiraha. IRLi esinumber Juhan Parts lubab kasvatada väikest palka saava inimese sissetulekut aastas kuni 830 eurot, millele lisaks kuulutab parteikaaslane Maire Aunaste, et 500-eurone miinimumpalk saab edaspidi maksuvabaks. Keskerakonna pealik Edgar Savisaar lubab kehtestada 1000-eurose alampalga, mida kaks lähivõitlejat, Kadri Simson ja Mailis Reps, täiendavad lubadusega alandada makse toiduainetele, ravimitele ja elektrile ning tõotusega tõsta erakorraliselt pensione.
Ja siis Ligi – tema kuulutab, et Reformierakonnal on plaan, mis paneb palgad päriselt kasvama. Kui palju seda plaani ka teleekraanil ei kedrata, vaevalt enamik sest aru saab, mistõttu võtab Ligi asja kokku: «Keskmist palka saava pere kohta tähendab tööjõumaksude alandamine 1500 eurot võitu.»
Päris keeruline on leida, kuidas see, millega poliitikud valimiste eel kodanikke võrgutavad, erineb nondest sooduspakkumistest, mida teevad üksteise võidu kaupmehed, kui on vaja kundesid enda võrku püüda. Lühidalt ja konkreetselt: nüüdne valimiskampaania on muutunud üdini merkantiilseks.
Muidugi leidub erakondadel ka muid, mitterahalisi loosungeid. Aga nood, tõdegem, on jõulistele, silmapaistvatele rahapakkumistele pelgalt garneeringuks. Ilmselt on pidanud kõik Keskerakonna kauase eduka eeskuju najal tõdema, et pole ahvatlevamat poliitilist präänikut, kui raha kätte – konkreetselt ja kohe!
Ei tea, kas maksab nii kõva meest mängida, nagu Mikser, et panna oma pea panti, kuid suure tõenäosusega võib valutult väita, et ükski suurtest rahalubadustest ei täitu – vähemasti ilma, et keegi teine nende täitmisest ei kannataks. Mõelge kriitiliselt: kas te usute, et kõigil neljal suurel erakonnal peitub kuskil seif, kust ühtäkki raha võtta ja jagada? Edasi arvestage, et kindlasti tuleb valimiste järel luua mingi koalitsioon, mis tähendab, et igal juhul tuleb selle osalistel mingitest lubadustest kasvõi paar sammu taganeda. Ja kolmandaks – seda tuleb küsida just Ligilt –, kui Reformierakonnal on plaan, mis paneb palgad päriselt kasvama, siis mida on Reformierakond küll munenud viimased kümme aastat, et alles nüüd sellise suure ja olulise plaanini jõudis.
Seega, unustage lihtlabased rahalubadused! Arukam ja kasulikum on süüvida sellesse, kuhu ja kuidas lubavad erakonnad Eestit lähiajal tüürida. Ainus häda, et need sisulised teemad on uppunud uhkete, ent kaheldavate rahahunnikute alla.