Anna-Liisa Merilind: Eesti koolisüsteemist parandusettepanekutega

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Veebiväljaannetes õpetajate ja õpilaste arvamusi lugedes jääb mulje, justkui oleksid Eesti haridusasutused, nende töötajad ja õpetamismetoodikad täiesti iganenud. Aga kuidas on teistes maades, kirjutab Tallinna saksa gümnaasiumi 10. klassi õpilane Anna-Liisa Merilind Õpetajate Lehes.

Alustasin oma kooliteed Inglismaal Londoni lähedal asuvas väikelinnas. Nelja- kuni seitsmeaastased käivad Inglismaal lasteaias-koolis, kus keskendutakse mängulisele õppele. Tähtsad oskused on seal joonistamine, oma mõtete väljendamine sõnades ja teistega suhtlemine. Selle järel lähevad lapsed üle algkooli. Ka seal on tähtsal kohal õppimine mängu kaudu ja eluline lähenemine. Ained on omavahel tihedalt seotud ning vahel ei saa arugi, kui üks tund sujuvalt teiseks üle läheb. Näiteks loodusõpetuse tunnis minnakse õue päris loomi otsima ning hiljem arutletakse üheskoos leidude ja avastuste üle. Väga hea vaheldus koolipäeva on pikk vahetund, mille kõik, kaasaarvatud õpetajad, veedavad õues. Meie koolis oli ka väike mänguväljak.

Uuesti Eestisse kolides hakkasin õppima Tallinna saksa gümnaasiumis. Teisest kuni kuuenda klassini õppisin Eesti koolisüsteemis, see tähendab mitte saksakeelses osakonnas. Mäletan rangeid õpetajaid, õpetamise põhirõhk nihkus olulisel määral õpikutest õppimisele. Palju oli vaja pähe õppida, vahel ka lihtsalt tuupida, ained olid üksteisest täiesti lahus ning raske oli loogilisi seoseid luua ja järeldusi teha. Kodutööde hulga kohta ei oska praegu enam midagi kindlat öelda, arvan, et ülesandeid anti parasjagu, õppimist arendaval ja kasuks tuleval hulgal.

Alates seitsmendast klassist õpin Eestis ainulaadses saksakeelses osakonnas. Meid õpetavad Saksamaalt pärit õpetajad, õpikud ja materjalid on Saksa süsteemi järgi ning kõik on hoopis teistmoodi kui teistes Eesti koolides. Püütakse hoolikalt kinni pidada põhimõttest, et tunnis peab jõudma kõik vajalikud teemad läbi arutada, uued osad lahti seletada, ning õpilasi julgustatakse küsimusi esitama.

Kodus on vaja teha tavaliselt igas aines paar ülesannet, mis on vajalikud õpitu kinnistamiseks. Õpetajad suhtlevad oma õpilastega, annavad nii suulist kui ka kirjalikku tagasisidet ning hinnete panemisel on mänguruumi. Kõige tähtsamaks peetakse loogika kasutamist, samuti õppeainete seoseid, mis võimaldavad varem õpitud teadmisi vahel täiesti uues valguses näha.

Mis on Eesti koolisüsteemi probleemid?

Eesti koolisüsteemi probleemid on konservatiivsus, osa õpetajate veendumus, et nende õpetatav aine on kõige tähtsam, ning õpilaste ja õpetajate ülekoormus. Konservatiivsuse all pean silmas asjaolu, et tänapäeva õpilased loevad kohustusliku kirjanduse raames samu raamatuid, mida nende vanemad lugesid, reaalaainetes peavad õpilased keerulisi valemeid une pealt teadma, oskamata neid vahel kasutada.

Saksa osakonnas antakse lõpuklasside õpilastele võimalus kasutada tööd tehes valemikogu. Õpilase ülesanne on osata õiges kohas õiget valemit kasutada ning vastavalt olukorrale reageerida. Teen ettepaneku võtta see süsteem Eesti kõigis koolides kasutusele, sest see vähendaks olulisel määral õpilaste töökoormust ning motiveeriks ka neid, kes teavad, et mälu veab neid alt.

Kurb on ka, et Eesti õpilased on tundides passiivsed ning õpetajad panevad vähe rõhku nende kaasamisele. Aktiivne tunnis osalemine on suur samm teemast arusaamise suunas. Tunnis tähele pannes ning küsimusi esitades saab õpilane palju rohkem uusi asju selgeks ning see vähendab kodutöödele kuluvat aega.

Saksa õpetajad kasutavad palju tihedamalt e-kooli võimalust õpilasele tagasisidet anda. Pannakse nii küsi- kui ka hüüumärke ning suure osa veerandihindest moodustabki tunnis kaasatöötamine. Kui õpilastele antakse võimalus kaasa töötada, muutuvad nad julgemaks, oskavad rääkida ning arutleda. Õhkkond klassis soosib arutelusid, kedagi ei halvustata, kui ta midagi valesti ütleb. Vastupidi, õpetaja üritab siis teemat teisi teid pidi selgeks teha ning kaasab kogu klassi arutelusse.

Saksa osakonna õpilase elu teeb märgatavalt kergemaks omapärane hindamissüsteem. Õppematerjal on seal jaotatud kahe poolaasta peale ning mõlemal poolaastal tehakse igas aines kaks suurt kontrolltööd. Vahel teeb õpetaja ka tunnikontrolli, et saada teada õpilaste oskuste seisu. See on hea süsteem, sest suuri ja mahukaid töid pole liiga palju.

Saksa osakonnas hinnatakse kuue numbriga, mis tähendab, et häid hindeid on rohkem ja neid on kergem saada. Õpetajaid huvitab väga, missuguseid hindeid õpilased saavad. Halva hinde puhul räägitakse lisatööst, millega saab kursusehinnet parandada. Eesti õpetaja tunnis sellist võimalust pole, tööga läbikukkumine võrdub seal automaatselt õpetaja põlgusega õpilase vastu, mis kestab umbes pool aastat.

Eesti koolisüsteemis on õpilasel võimalik valida ainult seda, missuguse kooli esimesse klassi ta astub, järgmine valikuvõimalus tekib alles üheksa aasta pärast, kui on vaja otsustada, kas jätkata gümnaasiumis, omandada kutseharidus või teha midagi muud. Umbes kaheteistkümneaastaselt peaks olema veel üks valikuvõimalus. See sobiks õpilastele, kes on õppinud mõnd õppeainet tavalisest palju põhjalikumalt ning tahavad sellesse veelgi süveneda. Päris paljudes maades on õpilasel võimalik valida 12-aastasena kool selliste õppeainetega, mille õppimiseks on tal suur potentsiaal, ning teistele õppeainetele pannakse seal vähem rõhku.

Eesti inimene usub, et gümnaasium ja ülikool on ainsad õiged valikud, kutsehariduse omandavad ainult need, kes on gümnaasiumi jaoks liiga rumalad. See on väga vale arusaam ning see pärsib hariduse edendamist. Maailmas on loomulikult vaja tarku ja mõtlevaid inimesi, aga sama palju on vaja neid, kellel on vajalikud oskused muude keeruliste tööde tegemiseks. Pealegi on kutsekoolis palju erialasid, mida õppides omandatakse ühtlasi keskharidus. Kutseharidusel on suur pluss: see annab oskused, millega tööturul endale hea töökoht saada. Paljud gümnaasiumilõpetajad tunnevad ennast eluvõõramalt ja ebakindlamalt kui kutseharidusega ettevõtlikud noored. Miks on Eesti ühiskonnas levinud arusaam, et poemüüjaks õpib elus läbikukkunu? Mujal maades ollakse uhke, kui sul on oma poekene, kus saad müüjana töötada.

Eesti koolisüsteemis on vaja nii õpetajate kui ka kooli juhtkonna uut lähenemist, õpilaste julgustamist ja arutelusid. Üle tuleb vaadata hindamissüsteem, panna rohkem rõhku loogikale ja seostele, saata õpilased ilusa ilma korral õue värsket õhku hingama. Õpilastele tuleb selgitada, tuua neile näiteid elust enesest, miks on kvaliteetne haridus tähtis ja miks tasub olla õnnelik, et Eesti Vabariigis on peaaegu kõigil võimalus omandada vähemalt põhiharidus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles