Patsientide vaba liikumine ehk õigus ise raviteenuse pakkujat toob kaasa olukorra, kus väiksema vastutusega erakliinikud nopivad tordilt kirsid ning üle riigi universaalteenuseid pakkuvad suured haiglad peavad hakkama saama vähemaga, kirjutab Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees Ralf Allikvee.
Riigikontroll, PRAXIS ja Maailma Tervishoiuorganisatsioon on veenvalt tõestanud, et Eesti tervishoiu rahastamine tänasel kujul ei ole jätkusuutlik.
Kuningas on alasti ning poliitikute lahendus raviraha nutikamast ümberjagamisest on paremal juhul soovmõtlemine, halvemal juhul aga mäng Eesti meditsiini tulevikuga.
Patsientide vaba liikumine ehk õigus ise raviteenuse pakkujat valida ei ole pelgalt intellektuaalne mõttemäng maailmavaadete vahel. Selle taga on meie inimeste tervis ja elud. Plaanitav süsteem toob kaasa olukorra, kus väiksema vastutusega erakliinikud nopivad tordilt kirsid ning üle riigi universaalteenuseid pakkuvad suured haiglad peavad hakkama saama vähemaga.
Tervishoiuteenuse ooteaegade ja nende lahendusvõimaluste uurimine on maailmas omaette teadusharuks kujunemas. See pole kuidagi irooniaga öeldud, sest argumentidel või populistlikult langetatud otsused mõjutavad vahetult haigekassa ligi miljardilist eelarvet.
Jämedalt võttes on tervishoiuraha reguleerimiseks kaks viisi – kas muuta nõudlust või pakkumist.
Nõudluse reguleerimine on näiteks perearsti kui väravavahi roll pääsuks eriarsti juurde. Samuti kuulub siia patsientide lisamine ravijärjekordadesse vastavalt nende tervislikule seisundile. Näiteks Austraalias on kehtestatud plaanilise ravi kolmeastmeline ooteaeg – kuni 30 päeva kui patsiendi tervis võib kiirelt kahjustatud saada; 90 päeva kui patsiendi tervis tõenäoliselt (not likely) ei halvene ja 365 päeva kui see ilmselt (unlikely) ei halvene. Ka Eesti haiglad praktiseerivad taolisi diferentseeritud järjekordi sama eriala piires, näiteks ortopeedias ja silmaravis.
Raviteenuste pakkumine sõltub teenuse osutamiseks saadavast rahast, õppinud arstide olemasolust ning tehnilisest taristust ehk haiglahoonetest ja aparatuurist.
Viimasega on olukord Eestis üsna hea. Jättes kõrvale mõned tehnika tippsaavutused ja veel üksikud okupatsioonide muuseumiks sobivad haiglahooned, on meil tubli Euroopa keskmine tase käes. Osa tipptehnoloogiat ei jõua meie väiksuse tõttu kunagi Eestisse ning rida teenuseid tuleb välismaalt osta.
Personaliga on olukord keerulisem. Piirideta Euroopa, mitmekordsed palgavahed, pendelränne nii Eesti ja Soome kui ka Tartu ja Tallinna ning muu Eesti vahel pingestavad olukorda veelgi. Hetkel saame hakkama, kuid trendid ei tõota head. Mullu lõpetas Taru Ülikooli arstiteaduskonna 126 Eesti elanikku, kellest residentuuri läks vaid 80. Seega enam kui kolmandik meie tulevastest arstidest läheb kas Eestist ära või ei hakka erialast ravitööd tegema.
Ressursipoole nõrgim lüli on rahastamine - Eesti tervishoiukulud on alla 6 protsendi SKT-st ehk arenenud riikidest üks väiksemaid.
Patsientide vaba liikumise ehk otse öeldes «ühiselt korjatud raha eest enese järjekorras etteostmise» eestvõitlejad lähtuvad arusaamisest, et Eesti tervishoius jääb haigekassa raha üle, kuna arstid ei suuda nii palju tööd teha või aparatuuri ei jätku. Paraku on see eeldus üdini väär. Kogu haigekassa iga-aastane eelarve kulub sihipäraselt ära ja jääb veel puudugi.
Universaalhaiglad teevad miljonite eurode eest ületööd, mille kulud jäävad reeglina katmata. Näiteks Ida-Tallinna Keskhaiglal jäi haigekassa poolt tasumata ravijuhtumeid mullu enam kui kahe miljoni euro eest. Siinkohal on oluline eristada just universaalhaiglat erakliinikust, kes pakuvad valdavalt nišiteenuseid, ja seda tavaliselt kaheksa tundi päevas, viis päeva nädalas. Kogu Eestit katvatel universaalhaiglatel on seadusest tulenev kohustus tagada raviteenus piltlikult öeldes sünnist surmani ja seda ööpäevaringselt.
Plaanilise ravi järjekorrad on tingitud eelkõige ja peaasjalikult rahast. Meie haiglad suudavad hinnanguliselt osutada teenuseid tänasega võrreldes viiendiku võrra enam kui selleks oleks vaid raha.
Teise illusioonina püütakse luua arusaamist, et kui patsient maksab esmalt teenuse omast taskust kinni, siis tekib justkui vaba raha ravisüsteemi juurde. Finantsmaailma skeemitamine jäägu spekulantide pärusmaaks ning raha pükste tagataskust ette taskusse tõstes pole keegi veel rikkamaks muutunud. Konkreetse patsiendi vaates saab ta järjekorras ette, kuid raha teenuse osutamiseks võetakse haigekassa tulevastest perioodidest, mis omakorda pikendab edaspidiseid järjekordi.
Kolmas vale-eeldus on soov ühekordse aktsiooniga tuleviku arvelt ravijärjekordi lühendada ning arvata, et nii jääbki. Kui nafta ülepakkumisel hind langeb, siis tervishoiuteenuste turgu küllastada pole võimalik. Selle kaudseks tunnistuseks on järjekordade püsimine ka Euroopa rikkaimates riikides. Ravijärjekorra ajutine lühenemine ühes meditsiinivaldkonnas toob reeglina kaasa järjekordade kasvu teistel erialadel.
Seega ei too patsiendi vaba liikumine üldiste järjekordade lühenemist. Põhimõte «maksan oma rahast teenuse kinni ja võtan pärast ühiskassast tagasi» ei ole midagi muud, kui solidaarselt kogutud haigekassa rahaga enda järjekorras etteostmine ja suurendab ebavõrdsust tervishoius. Mida ütleb patsiendi vaba liikumist propageeriv poliitik väikest palka teenivale inimesele, kes elab peost suhu ja kellel pole sellist raha kuskilt võtta?
Selline tuleviku arvelt laenatud rahaga vaheletrügimine läheb vastuollu ka toimiva nõudlusepoolse reguleerimisega ehk inimese reaalsest tervislikust seisundist tulenevate paralleeljärjekordade süsteemiga.
Igaühel on õigus tervise kaitsele ja tervishoid on riigi asi. Esmatasand, haiglavõrk ja haigekassa on instrumendid, millega tagatakse tervishoiusüsteemi tasakaalustatud toimimine ja areng – sünnist surmani, neonatoloogiast geriaatriani. Raha suurenev liikumine kitsastesse valdkonnateenustesse ohustab kogu sektori terviktoimimist. Suurhaiglas toimub tahes-tahtmata erialadevaheline ristsubsideerimine. Kui veel enam kirsse või kreemi tordi pealt ära võetakse, ei ole see ühel hetkel söödav.
Patsiendi vabal liikumisel võib olla veel üks soovimatu tagajärg. Kui haigekassa raha hakkab piiramatult väikestesse erakliinikutesse voolama, hakkavad universaalhaiglad elus püsimiseks sedasama seaduslikku tagaust kasutama. Järjekordade planeerimine muudetakse hõredamaks, et igal hetkel saaks erameditsiiniga konkureerivatel erialadel „oma rahaga« tulijaid vahele võtta.
Kindel on, et selliste arengute puhul muutub haigekassa kulutuste planeerimine ülikeeruliseks. Kas jooksval perioodil võetakse kohustusi järgmise suhtes juba tehtud teenusena? Mõnel erialal võib nii toimides ühe aastaga mitme aasta plaanitud rahad ette ära kulutada. Ja mis saab siis edasi? Lumelaviini tekitamiseks piisab vähesest, kuid selle peatamiseks on vaja küla või linna.