Üks kuu ja nädal peale on möödas sellest, kui äärmuslased panid toime kogu vaba maailma vapustanud veresauna Pariisis pilalehe Charlie Hebdo toimetuses. Laupäeval langes Taanis Kopenhaagenis äärmuslase käe läbi filmimees Finn Nørgaard, kes oli tulnud debatile, kus arutleti väljendus- ja sõnavabaduse üle. Sama mees ründas hiljem ka Kopenhaageni sünagoogi, kus tappis naabermaja valvuri ja haavas kahte korrakaitsjat.
Me teame ründaja taustast napilt – nii palju kui Taani ametivõimud eile õhtuks avaldanud olid. Rünnaku sümboolne tähendus paistab aga olevat selge. Äärmuslased ründavad sõnavabadust, tahtes seda allutada oma arusaamale islamist. Suur ja halvav hirm on see, mida terroristid tahavad tekitada, et oma eesmärke saavutada. Mitme järjestikuse sündmuse ajal on rünnakute sihtmärgiks karikaturistid, kes on oma töödes ühel või teisel viisil kujutanud islami prohvetit.
Vaba maailma ühiskonnad ei saa ega tohi sellele hirmule järele anda. Küsimus pole kitsalt selles, kas islami prohvetit võib pildil kujutada või mitte, ega ka selles, kuidas keegi seda teeb. Väljendusvabadus on üks vaba ühiskonna alustaladest. Tõsi, ka vabades ühiskondades piiratakse seda seadustega, ent seda üksikisiku õiguste kaitseks, nähes ette sanktsioonid solvangute ja laimu eest, tõkestades vihavaenule ja kuritegudele õhutamist ning näiteks keelates mõnda liiki pornograafiat. Õigus väljendada oma suhtumist poliitilistesse või mistahes muudesse mõttesuundadesse, sealhulgas usulistesse, peab aga olema vaba. Usuvabadus ongi ju tagatud sellega, et ühtpidi uskujad ei või käte ega relvadega kallale minna teistmoodi uskujatele, aga võivad oma usulistest tunnetest, nagu kõigest muustki, rääkida, kirjutada ja kasvõi joonistada.
Vabade ühiskondade tugisammas on ka õigusriik – kui sulle miski ei meeldi, võid selle üle vaielda kohtus ja nii oma õigustele tuge ning kaitset otsida, aga sa ei või korda saata omakohut. Seejuures pole vahet, kas sa oled islamist või setu – seaduse ees peavad olema kõik võrdsed.
Tegelikult kaitsevad vabad ühiskonnad oma alusprintsiipe – põhilisi tunnuseid, milleta nad enam poleks vabad.
Möödunud kuu jooksul on kogu maailmas, nii ka Eestis, ilmunud tohutul hulgal analüüse, mis käsitlevad terrorismi uusi ja vanu ilminguid. Näiteks, kas nende hirmutegude juur on islamis või sotsiaalsetes oludes või ründajate häiritud psüühikas või kõiges korraga? Mida kujutab uut laadi terrorism, kus pole (tingimata) kindlapiirilist organisatsiooni, vaid rünnakud lähtuvad radikaliseeritud üksikvõitlejatelt? Milliseid ja kui ulatuslikke turvameetmeid on ühiskonnad valmis aktsepteerima? Kui tõhusad need on?
Üheselt on aga selge, et oma alusväärtusi tuleb kaitsta. Kuidas täpselt? Avalikel vabadel aruteludel meetodite üle on oma kindel roll selles, et vabad ühiskonnad suudavad ka praegustele hirmutegudele vastu seista.