Maakonnapolitsei mudeli eduka ellurakendamise seisukohalt on oluline, et jaoskonnal ja selle juhil oleks vahetu side kohalike elanike, kogukondade, omavalitsuste, maakonnas tegutsevate ettevõtete ja organisatsioonidega, kirjutab siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Einar Lillo ministeeriumi aastaraamatus. Postimehe arvamusportaal avaldab artikli.
Maakonnapolitsei reformiga hoitakse kokku 4,8 miljonit eurot, mille arvelt tõuseb politseinike miinimumpalk 975 euroni.
Eesti esimeses, 1920. aastal vastu võetud politseikorralduse seaduses kirjeldati politsei ülesandeid nii: «Hoiab alal seltskondlikku julgeolekut ja korda, kaitseb kõiki ja igaühte vägivalla, tooruse ja omavoli eest». Seadus määratles tollased maakondlikud politseiringkonnad, eraldi käsitleti suurlinnu ja riigi raudteed.
Sarnane loogika tõi meid mullu 1. oktoobril jõustunud maakonnapolitsei reformi juurde, mida politseinikud kutsuvad omavahel muigamisi oktoobrirevolutsiooniks. 18 piirkondliku politseijaoskonna tööd puudutavate muudatuste kandev idee on, et võimalikult palju politseiteenuseid pakutaks inimestele kohapeal, arvestades piirkonna eripärasid ja kogukondlikke vajadusi. Oluliselt rohkem panustatakse nüüd kohalikele politseiülematele, kel on senisest enam otsustusõigust ressursside planeerimisel ja kasutamisel.
Jaoskonna juhil rohkem vastutust
Varem vastutas jaoskonna juht vaid piirkonnapolitseinike ja patrullide eest ning näiteks kuritegusid uurinud ametnikud või isikut tõendavate dokumentide väljastajad allusid sootuks teistele juhtidele. Reformi käigus koondati aga seni kriminaalbüroo ja jaoskondade vahel hajutatud väärtegude ja kuritegudega tegelenud ametnikud ühte ennetus- ja menetlustalitusse ning allutati maakonnapolitsei juhile. Selle üksusega liideti ka süütegusid ennetava noorsoopolitsei tegevus.
Politsei- ja piirivalveametis mindi seega tervikuna üle süsteemile, kus kõiki võtmetähtsusega teenuseid alates piirkondlikust politseitööst, ennetusest, reageerimisest ja järelevalvest kuni menetluseni välja juhitakse nüüd maakonnapõhiselt. See lähenemine võimaldab politseil oma tegevusi ja vahendeid oluliselt paindlikumalt kavandada ning efektiivsemalt koostööd teha.
Reformi kavandati aasta aega
Muudatuste vajalikkuse üle maakonnapolitsei juhtimise arhitektuuris hakati arutlema 2013. aasta novembris, kui Nelijärvel kogunesid ligi 130 politseijuhti ja eksperti. Üheskoos tõdeti, et välja on kujunenud omamoodi revolutsiooniline situatsioon, kus vanamoodi enam ei saa, aga uutmoodi veel ei osata. Ligi aastase ettevalmistusperioodiga loodi olukord, kus maakonnas tegutseb ja lahendab probleeme üks ühtne meeskond, kel on ühise juhtimise all soodsam infot vahetada ja ressursse ristkasutada. Reformiga loodetakse järgmisel aastal kokku hoida umbes 4,8 miljonit eurot, mida kasutatakse politseinike miinimumpalga tõstmiseks 975 euroni.
Ümberkorraldustega on ootused pandud ka sellele, et põhitööna patrullimisega tegelevate politseinike arv suureneb ning menetluste üldine kvaliteet tõuseb. Politseiteenus peab muutuma inimestele mugavamalt kättesaadavaks ja sellega ollakse niiviisi ka rohkem rahul.
Politseijuhist saab turvalisuse eestkõneleja
Kas maakonnapolitsei on nüüd valmis? Kindlasti mitte. Maakonnapolitsei mudeli eduka ellurakendamise seisukohalt on oluline, et jaoskonnal ja selle juhil oleks vahetu side kohalike elanike, kogukondade, omavalitsuste, maakonnas tegutsevate ettevõtete ja organisatsioonidega. Piirkondlikud konstaablid ja politseijuhid peavad kujunema kohalikeks turvalisuse eestkõnelejateks ja liidriteks korrakaitse probleemide märkamisel ja lahenduste leidmisel.
Kuigi maakondliku politsei mudel on toimekas ja paindlik, on inimeste abistamiseks ning probleemide lahendamiseks kindlasti vaja suurendada piirkondliku politseitöö osakaalu. Seda eesmärki saab aga täita vaid piirkonnakonstaablite arvu ja nende motiveerituse tõstmisega eelkõige läbi tööülesannete personaliseerimise.
Kohalike omavalitsuste võimekus on Eestis erinev, mistõttu on mitmetes maakondades vaja kogukondlikku turvalisust toetada piirkonnapolitseinike senisest suurema kohaolekuga. Seetõttu seab ka Eesti siseturvalisuse arengukava üheks eesmärgiks piirkonnapolitseinike arvu järk-järgulise suurendamise eelseisval viiel aastal.
Oluline on elanike ja kogukondade kaasamine seadusekuuleka käitumise edendamisse, sest tõeline turvatunne luuakse igaühe osalusel ja kaasabil. Kui inimene panustab turvalisuse tagamisse näiteks abipolitseinikuna või eeskujuliku käitumisega, on ta selles ise vahetult osaline ja tunneb ka suuremat vastutust. Meil Eestis on, keda ja mida ühiselt hoida.
