Poolik haridustee võib olla paljude teiste probleemide algallikas ning seetõttu on ka debatt koolist väljalangevuse küsimuses teretulnud. Mida teha, et koolist väljalangevus oleks väiksem, arutleb Tartu kutsehariduskeskuse direktor Andrus Mõttus.
Andrus Mõttus: väljalangevuse tont koolimaja katusel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaadates seda küsimuse püstitust puhtalt haridusasutuse mättalt, siis olgem ausad, väljalangevust vähendada on imelihtne! Suuname oma pingutused õppijate «läbivedamisele» ning õppeaasta lõpul kustutame nimekirjast seoses õpingute lõppemisega. Muidugi on selline käsitlus lihtsustatud, samamoodi nagu väljalangevuse vähendamise veeretamine üksnes kooli õlgadele.
Kui aga vaadata kooli ülesannetele «toru teisest otsast», siis võib-olla peaks väljalangevus olema veel suurem, sest tööandjatel on õigus oodata koolipingist korralike teadmiste ja oskustega noori. Lisaks sellele eeldavad nad töötajalt ka kohuse- ja vastutustunnet, meeskonnatöö- ja suhtlusoskust, loovust, initsiatiivikust ja säravaid silmi. Tööandjad seavad haridusasutustele oma eesmärgid ja ootused ning nende täitmine on kooli esmane kohus.
Kutseharidusreform tähendab mitmete muude muudatuste kõrval ka Euroopa Kutsekvalifikatsiooni raamistikus võrreldavaid kutsetasemeid ning väljundipõhist õpet. Piltlikult tähendab see, et Tartu kutsehariduskeskuses õppiv veebimeister või kondiiter peavad omandama kindlal kokkulepitud tasemel oskused ning sooritama vastava taseme kutseeksami samamoodi nagu tema eakaaslane Soome või Poola ametikoolis. Ka kutseõppijate mobiilsus ning õpitud ainepunktide ülekandmine peaks lihtsustuma ning lõpuks looma kõigile kutseeksami sooritanutele samad võimalused Euroopa tööturul.
Kui meie eesmärgiks on heade oskustega kutsespetsialistide koolitamine, siis peame tunnistama ka seda, et kõik ei pruugi kokkulepitud «kõrgushüppelatti» ületada ning väljalangevus on selle protsessi paratamatu osa.
Küll aga on õigustatud debatt väljalangevuse põhjustest ning nende leevendamise meetmetest. Tartu kutsehariduskeskuse katkestajatest lõviosa jääb hätta õpingutega või koolis käimisega. Mõlemad – nii madal õpijõudlus kui puudulik distsipliin tuleb reeglina kaasa põhikoolist. Lüngad põhihariduses tekitavad suure tõenäosusega probleeme ka kutsekoolis, sest meie ei saa diplomit ulatada kokale, kes tooraine kogust sööjate arvuga korrutada ei oska või maalrile, kes seina pindalale vastavat tapeedikogust välja arvutada ei suuda. Oleme teinud haridus- ja teadusministeeriumile ettepaneku nn eelaasta sisseseadmiseks, et tasandada üldhariduse puudujääke ning arendada õpioskusi.
Teine väljalangevuse põhjus on noorte ja perede majanduslik toimetulek, mis sunnib õpilasi kooli pooleli jätma ja tööle oma sissetulekut teenima minema. Tõsi, kutseõppurite õppetoetus tõusis sellest aastast 60 euroni kuus, kuid see pole siiski toimetulekuks piisav. Seetõttu oleme keskmiselt 455 õppijatele aastas määranud eritoetusi, et nende majanduslikku kitsikust leevendada. Nii õppe- kui ka sotsiaaltoetuste süsteemis torkab silma, et ühiskonna jaoks tundub kutseõppuri vaesus olema väiksem kui üliõpilase oma, sest toetuste määrad erinevad kordi.
Kolmandaks murekohaks on vale erialavalik. Küllap paljud meist on nooruse uljusest, ideaalidest või teadmatusest tulenevalt valesid otsuseid teinud. Kuid kust noored saaksidki teavet ja kogemusi reaalsest töömaailmast? Päris töö tegemist kas õpilasmalevas või suvetöödel on üha vähemaks jäänud ning klassiekskursioonile tehasesse, farmi või laborisse satuvad noored harvemini kui Soome suusatama. Karjääriõppetunnid ei suuda aga kogu ametivalikuga kaasnevaid küsimusi lahata.
Lõpuks on noorele inimesele tähtis ka tema pere ja sõprade soovitused või mittesoovitused. Eesti ühiskond on kõrghariduse poole kreenis – seda kinnitavad nii võrdlused naabritega kui ka majandusinimeste soovitused. Ka karjäärinõustaja ei saa teha imet, kuid kodus nähakse gümnaasiumi- või kõrgharidust ainumõeldavana.
Kahtlematult ei tähenda kõik eelpooltoodu seda, et koolidel endal vastutus puudub. Vastupidi! Tartu kutsehariduskeskus on väljalangevuse vähendamiseks tööle rakendanud tugikeskuse, kus on ametis nii sotsiaalpedagoogid, psühholoog, eripedagoog kui karjäärinõustajad. Me pakume õpiabi ja –nõustamist, toetame eesti keelest erineva emakeelega õppijate keelekümblust, kohandame õppekavu individuaalseks ja palju muudki, et väljalangevust ennetada.
Sellel aastal uuendasime ka oma vastuvõtukorda. Nii saab põhihariduse baasil erialadele sisse astuda juba kevadisel koolivaheajal. Muudatuse eesmärk on pakkuda õpilastele ja peredele suuremat kindlustunnet sõltumata koolitüübist. Ka kutseõppur ja tema pere soovib võimalikult vara teada, millises koolis või ka millises linnas ta haridusteed jätkab. Karjäärinõustamise teenust pakume kõigile oma sissesatujatele. Kes soovib kandideerida korraga kahele erialale, saab seda teha karjäärinõustajaga konsulteerides, sest kahe valiku põhimõtte rakendamine ei tohi kaasa tuua läbimõtlemata valikuid, vaid pigem suurendama võimalusi leida oma oskustele, huvidele ja võimetele vastav eriala.
Soovime, et noored, kes soovivad õppida ja häid oskusi omandada, sellega kindlasti hakkama saaksid. Meistrite koolina tunneme vastutust selle eest, et noored meistrid ka tööturul hästi hakkama saaksid. Nii ongi, sest vilistlaste tagasiside kohaselt töötab üle 70 protsendi ja õpib edasi umbes 20 protsenti lõpetajatest. See on meie panus Eesti ettevõtluse ja majanduse arengusse.