Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilaskonna juhatuse liige turundus- ja kommunikatsioonivaldkonnas Raul Hanson kirjutab Postimehe arvamusportaalis teadmistest kui ressursist, mida me ei mõista kasutada.
Raul Hanson: teadmised kui ressurss, mida me ei mõista kasutada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänases maailmas domineerib liberaalne mõtteviis, mille kohaselt vabaturumajandus peaks tooma riiki rikkuse. See on muutunud omamoodi pühaks graaliks, mida keegi puudutada ei tohiks. Kui vaadata näiteks Eesti riigi poliitikaid, siis näeme, kuidas selline mõtteviis on kahandanud riigi rolli majanduses. Kuid kui vaadata, kuidas rikkad riigid on end üles ehitanud, siis näeme, et seda ei ole tehtud ainult vabaturumajandusega, vaid strateegilise ja oskusliku riigi sekkumisega. Eriti oluline on riigi roll majanduskasvu tagamisel, mis on laialdasemalt ühiskonna heaolu aluseks. Majanduskasvu ja rikkuse eelduseks on aga kõige laiemalt teadmised.
Riigil ei ole võimalik rikkaks saada ainult vedades puitu Rootsi, põlevkivi suurtesse kateldesse kuhjates ja põletades või külvates põllul rapsi. Need tegevused pakuvad küll tööd ja annavad sissetuleku paljudele Eesti inimestele, kuid selle juures on alati konks, milleks on võimalikud alternatiivsed targemad ja kasumlikumad töökohad.
Nüüd mõtleme korraks alternatiivile. Miks need samad inimesed ei võiks hoopis tegeleda nutitelefonide arendamisega, uue Skype väljatöötamisega või järgmise võimaliku suure laine biotehnoloogia arendamisega nagu seda on/oli infotehnoloogia? Vastus peitub teadmistes, mida oleme omandanud või jätnud omandamata. Teadmised ja oskused võimaldavad meil teha targemat tööd, mis on innovaatilisem, ettevõtlikum ja kasumlikum, mille kaudu on võimalik tugevdada majanduse konkurentsivõimelisust. Me peame olema valmis enam panustama haridusse, õppimisse ja teadusesse, et püsida konkurentsis teiste riikidega.
Selle asemel, et rikkaid riike kinni püüda, oleme hoopis neist maha jäämas. Vana valimis slogan viime Eesti viie rikkama riigi hulka kõlab hästi ja üheltpoolt oli tegemist väga ambitsioonika eesmärgiga, kuid puudu oli arusaam, kuidas sinna jõuda ning see on puudu ka tänagi. Me ei ole enda jaoks lahti mõtestanud, et kus kohast rikkus ikkagi tuleneb. Siinkohal peitub vastus teadmistes!
Haridus- ja teadusküsimused on erakondade valimisprogrammides käsitletud, kuid puudub süsteemne lähenemine. Lubadusi on mitmeid, kuid ei ole selgelt nägemust, kuidas arendada haridus- ja teaduspoliitikat. Erakonnad küll üritavad näidata haridus ja teadust prioriteedina ja annavad palju lubadusi valdkonna arendamiseks, kuid kui tahame jõuda rikkamate riikide hulka, siis peaksime tegelema hariduse- ja teaduse küsimustega jõulisemalt.
Siiani üheks näiteks teaduse mitteprioriteediks olemisest on teaduse rahastamise osakaal, mis seatud eesmärgi kohaselt peaks olema 1 protsent SKPst. Selle eesmärgini ei ole me siiani jõudnud ja kui vaadata prognoose, siis liigume me seatud eesmärgist hoopis kaugemale. Teadustegevus on allikaks kõrgkoolide õppetööle, ettevõtete arendustegevusteks ja sisend uute tehnoloogiate väljatöötamisele. Teadustegevusest tulenevad teadmised võimaldavad meil hakata tegema targemat tööd ning selle kaudu muutuda rikkamaks riigiks. Kõikidest nendest positiivsetest mõjudest hoolimata näeme, et teadus ei ole riigil, erakondadel ega poliitikutel prioriteediks.
Enne valimisi sooviksin näha erakondade ja poliitikute poolset nägemust sellest, kuidas me jõuame lubatud heaoluni. Peale valimisi ootaks tegutsemist, prioriteetide seadmist, targemaid poliitikaid ja tegutsemist saavutamaks eesmärke ning seal hulgas ka teadus- ja arendustegevuse rahastuse suurendamist 1 protsendini SKPst.
