Urve Eslas: juhtub ka parimatel. Mõnel sagedamini kui teisel
10. veebruar 2015, 01:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki relativistid on kultuuriliste universaalide suhtes skeptilised olnud, ei ole vahel kahtlust, et mõned nähtused on paljudes kultuurides sarnased. Näiteks on osa antropolooge ühel meelel selles, et häbitunne on midagi enamikule inimestele üsna omast. Aga mine tea, kui nad oleks näinud Vene välisministrit Sergei Lavrovi nädalavahetusel Müncheni julgeolekukonverentsil saalitäiele arukatele inimestele valetamas, oleks ta võib-olla häbi universaalsuse osas ümber mõelnud.
Kuid mõned nähtused on vähemalt pisut universaalsemad kui teised. Näiteks see, et igal pool tehakse nii head kui halba ajakirjandust. Erinevalt üldiselt arvatust ei ole hea ajakirjanduse tegemiseks vaja ülemäära palju raha ega ruumi: Kremliga infosõda pidavat StopFake’i veetakse ühest Kiievi väiksest keldrist.
Aga enamikul juhtudel ei ole asjad paraku nii lihtsad. Kui parafraseerida Lev Tolstoi «Anna Karenina» alguslauset, on hea ajakirjandus üsna sarnane, halb ajakirjandus võib olla halb väga erineval viisil. Osa kirjeldamisel isegi välditakse sõna «ajakirjandus» kasutamisest. Näiteks Venemaa RT ja Sputnik, mis Edward Lucase Müncheni julgeolekukonverentsil öeldu peale «solvusid», kuna Lucas tuletas meelde vajadust suhtuda nende vahendatud infosse kriitiliselt. Või Suurbritannia Daily Mail, mille puhul kehtib pigem mõtleja Harry Frankfurti essees «On Bullshit» (eesti keeli sobiks vasteks ehk «Kamarajurast») antud määratlus – kui muidu saame rääkida õigest ja valest informatsioonist, siis kamarajura on tõest ja valest täiesti eraldi seisev kategooria, midagi, mis sarnaneb pigem ilu- kui ajakirjandusega.
Aga lisaks sellistele servanähtustele on olemas ka hulk meediakanaleid, millel on olemas suurem osa ajakirjanduse tunnuseid, näiteks sõltumatus ja kasvõi ähmane arusaam sellest, mis on fakt ja mida sellega peale hakata. Aga ka parimatel juhtub. 2014. aasta esimesel päeval, kui Läti läks üle eurole, vahetas BBC News Läti paaril korral Eestiga ära. Selle aasta alguses kirjutas New York Times riigist nimega Kõrbekistan. Palutakse vabandust, uus päev toob uued uudised ja võimaluse paremini teha.
Mõnel on aga nii õnnetult läinud, et kogu aeg juhtub. Mine võta kinni, miks. Üks sellistest õnnetutest on Suurbritannias asuv telekanal SkyNews. Nende eksimused on legendaarsed, nende kallal on nokitud nii YouTube’is kui BBCs.
2010. aasta veebruaris arutasid SkyNewsi saatejuhid tõsimeeli USA asepresidendi Joe Bideni sõnavõttu kommenteerides, mis see Bideni otsaees õigupoolest on, mis näeb välja nagu sinikas – ju ta on vastu ust jooksnud, leiti. Tegelikult oli tegu tuharistiga. Saatejuhtide piinlikkusehigi võis haista isegi läbi ekraani, nad palusid vabandust.
Ja muidugi too kõige õnnetum juhus läinud aasta aprillist, mis BBC saates «Have I Got News For You» pikalt nokkimist leidis – kahest saatejuhi tutvustatud Briti parlamendiliikmest polnud tegelikult kumbki kunagi parlamenti jõudnud…
Rääkimata pikast reast nimede segiajamisest, millest kõige nukram oli vast Obama-Osama äravahetamine. Lisaks muud, ilmselt kiirest tempost tulenevad eksimused, kus kinnitatakse intervjueeritavale, et tegu on salvestusega, kuid tegelikult on kõik toimuv otse-eetris.
Olen ise kogenud, kui kerged on sellised eksimused tekkima. Ega muud selle vastu saagi, kui püüda parimat ja loota, et kõik siiski lõpuks laheneb. Ja loota, et vaatajad mõistavad: tegu on ajakirjandusega ajal, kus kiirus on tõest olulisemaks saanud.