Ukraina presidendil Petro Porošenkol on tekkinud komme tuua esinemistele asju. Tükike Mariupolis raketirünnaku sihtmärgiks sattunud bussist Davosi majandusfoorumil. Ida-Ukrainas «separatisti» mängimiselt kätte saadud Vene sõdurite passid ja töötõendid Müncheni julgeolekukonverentsil. Osalt ilmselt jutu ilmestamiseks, osalt aga püüdest materiaalselt ümber lükata Kremli valesid.
Möödunud nädalal Brüsselis NATO kaitseministrite kohtumisel valitsenud õhkkonna järgi võib arvata, et läänele pole Porošenkol vaja tõestada, kes on agressor. Isegi viisakusvormelit «väidetavalt» kasutatakse Ida-Ukrainas ja Krimmis Vene relvajõududele omistatavaid pahategusid kirjeldades järjest vähem. USA suursaadik Douglas Lute kirjeldas ametlikul pressikonverentsil detailideni, mis ajast ja mil moel Vene sõdurid Ida-Ukrainasse imbunud on, ning tõdes, et alates Minski vaherahust on seal olnud kõike muud kui vaherahu – rõhutades, et põhjuseks on Moskva ja «separatistide» tõrksus.
Venemaa ise on teinud visa tööd selle nimel, et ka varem nende suhtes mõistvamat Realpolitikʼi ajanud suured liitlased suu kriipsuks tõmbaksid. Holland võttis just hiljuti vastu järjekordse portsu poollagunenud kehaosi Angela Merkeli 60. sünnipäeval Ida-Ukrainas alla tulistatud Malaisia lennukilt. «Legaalne, kuid ebatavaline ja loll tegu,» iseloomustas üks NATO staabiohvitser tuumarelva kanda suutvate Vene pommitajate liuglemist kaks nädalat tagasi Inglise kanali kohal ning meenutas, et tsiviillennujuhid järgivad transponderisignaali, mitte radaripilti. Vene pommitajate transponderid olid välja lülitatud.
Keegi ei kahtle, et Ukraina peab õiglast võitlust oma territoriaalse terviklikkuse pärast ning nende piiridesse jäävad ka Donetski ja Luganski oblast ja Krimmi poolsaar. Seda kõike NATO ka toetab – selge sõnaga ja rahastades Ukraina sõjaväe pikaajalisi reforme. Ning alliansi maad omakorda aitavad Ukraina sõjaväge näiteks meditsiini- ja sidevarustusega ja riiki ennast humanitaarabiga.
Ometi ei tasuks ehk kõrvale jätta ka nende seisukohta, kes leiavad, et Porošenko pole tõestanud, et Ukraina on «piisavalt riik», et saada relvaabi. Korruptsiooniuuringuis isegi Venemaast hullemad näitajad ning sõjakuritegudes süüdistatav pataljon, kes hiljuti otsustas pöörduda oma kodumaa kaitseministeeriumi vastu, ei ole ainsad näited, mis kipuvad osutama ähvardavale läbikukkunud riigi sündroomile. Ning kui riik kukub läbi, oleks sinna relvaabi saatmine umbes sama hea kui veega gaasileegi kustutamine. Kuigi see pole nii lihtne kui bussitüki või Vene sõduridokumendi kaasavõtmine, on tõestamine, et Ukraina siiski on riik, Kiievi juhtkonna teha – kindlakäeliste reformidega ja ettekäändeid otsimata.