Eile alanud Müncheni julgeolekukonverentsi on nimetatud ka euroatlandilise julgeoleku sepikojaks. Maailm peaks seda kahtlemata tähelepanuga jälgima, kuigi 51. korda toimuv foorum pole praegu niisugune üritus, mille järgi rahvusvahelise poliitika vaatlejad kujundaksid mingit üldpilti või mille käigus peetud kahepoolsetelt kohtumistelt tuleks sõnumeid suurte otsuste kohta. Otsustuskohad ehk – sepikoja metafooriga jätkates – kohad, kus tegelikult rauda taotakse, asuvad mujal.
Juhtkiri: Sepikojas lendab sädemeid, kuid rauda taotakse mujal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ometi on Müncheni konverentsil tehtud kõnedel ja avaldustel oma kaal ja tähendus. Võib olla enam kui kindel, et mõneski lääne ühiskonnas kas endiselt ei tajuta või peetakse paremaks mitte tajuda muutunud julgeolekupoliitilist olukorda. Teisisõnu võiks näiteks Venemaa presidendi Vladimir Putini kunagine seisukoht Nõukogude Liidu lagunemisest kui geopoliitilisest katastroofist jõuda ka ratsionaalsust esiplaanile seadvate lääne inimesteni. Demokraatlike väärtustes ja vabadustes seesuguste kompromisside tegemine on leebelt öeldes mäng tulega.
Müncheni konverentsi kajastus edastab praeguste rahvusvaheliste kriiside taustal igaühele sõnumit ohtudest, millega me silmitsi seisame. Üle maailma, sest konfliktid ja nendega kaasnevad ohvrid pole paraku kellelegi, ka mitte kõige turvalisemale ühiskonnale enam kauged ja lokaalsed. Mullune Malaisia lennu MH17 allatulistamine ja 298 inimese hukkumine Ida-Ukrainas on vaid üks kohutav näide.
Küberkonfliktides, millest rahvusvahelistel konverentsidel on palju räägitud ja kus Eesti on tihtipeale olnud nii näide kui ka eestkõneleja, nähakse tihtipeale midagi sarnast arvutimänguga või lihtsalt intellektuaalse arutelu objekti. Viimane aasta on aga näidanud, et infosõja operatsioonid, mille eesmärk on vastasele oma tahet peale suruda ja ta oma huvidele allutada, toovad kaasa ka inimohvreid.
Kuid kus on siis praegusaja otsuste sepikojad? Üks niisugune oli kahtlemata sel nädalal Brüsselis NATO kaitseministrite kohtumisel, millel lepiti kokku kiirreageerimisüksuse loomises ja kuue staabi rajamises Ida-Euroopasse, teiste seas Balti riikidesse. Venemaa reageeris sellele ootuspäraselt teravate avaldustega, kuid iga konkreetne kokkulepe, mis Euroopa ja Ameerika liitlaste vahel ühiselt sõlmitakse, suurendab meie enesekindlust ja seeläbi turvalisust.
Krimmi annekteerimine Venemaa poolt ning edasine hübriidsõda Ukrainas on ajanud kogu Vanas Maailmas pinge erakordselt suureks. Taas oleme näinud külma sõja aastatele iseloomulikku närvide proovilepanekut, milles nüüd kasutatakse ära 21. sajandi info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendeid ja võimalusi. Sellest kõigest tuleb rääkida, et teri sõkaldest eristada. Ja seepärast tasub ka nädalavahetusel Müncheni konverentsilt tulevaid sõnumeid teraselt jälgida.