Raivo Juurak: kaks klassi ühe aastaga!

Raivo Juurak Foto: Valimised

Lapsed, kellel läheb koolis kõik lihtsalt, võiksid läbida kaks klassi ühe aastaga, kirjutab Raivo Juurak Õpetajate Lehes.

Eesti ajal juhtus ikka, et mõni laps võeti kohe teise klassi või viidi pärast esimese klassi lõpetamist otse kolmandasse. Enamasti tehti nii liitklassides, kus torkas hästi silma, kui noorema klassi õpilasele polnud ka vanema klassi ülesannete lahendamine probleem.

Meie tänane lasteaed võtab sisuliselt läbi kogu esimese klassi materjali. Enamik lasteaialastest oskab kooli minnes lugeda, kirjutada ja ka arvutada. Miks ei võiks siis head lugejad ja arvutajad kohe teise klassi minna? Aga võib ka nii, et kõik lapsed astuvad ikkagi esimesse klassi, saavad ilusa aabitsa, aga lugeda ja arvutada oskavad lapsed võtavad aabitsa esimese veerandiga läbi, hakkamata püstisi kriipsukesi ja ringikesi tegema ning tähti ja numbreid õppima. Teisest veerandist alates õpiksid nad juba mitte esimese, vaid teise klassi õppekava järgi ning sügisel astuksid kolmandasse klassi.

Mis sellest kasu on?

Peamine kasu on tõsiasi, et laps liigub edasi oma võimetele vastavas tempos ja areneb. PISA uuringud näitavad, et Eesti andekad lapsed ei paista millegagi silma. Üks põhjus on kindlasti see, et andekatel on koolis liiga kerge – nad pole kunagi korralikult pingutanud.

Teine kasu on, et vanuse järgi kokku pandud klasside asemele tekivad uued, võimete järgi moodustatud klassid. Nendes on tase ühtlasem ja õpetaja töö mõnevõrra kergem.

Kolmandaks lõpetab selline laps koolis aasta või kahe võrra varem ja hoiab terve aasta pearaha kokku. Selle raha saab maksta õpetajale, kes aitas õpilasel kooli tavalisest kiiremini läbi teha. Uus-Meremaal nii tehaksegi – kui õpilane lõpetab kooli ettenähtust aasta võrra varem, saab kool preemiat.

Kuid ei maksa piirduda ainult algklassidega. Tean inimesi, kes läksid Nõukogude ajal keskkoolist üle õhtukeskkooli, aga mitte selleks, et kergemalt läbi saada, vaid just vastupidi – et teha kaks viimast klassi ühe aastaga. Pärast lõpetamist ütles üks neist, et see polnud mingi kunst, sest lõpuklass oli oma põhiosas eelnevate klasside materjali kordamine, mida hea peaga õpilane teab niigi.

Miks ei võiks gümnaasiumis olla popp küsimus: «Mitme aastaga sina gümnaasiumi läbi tahad teha?» See on juba täitsa tavaline Soome klassideta gümnaasiumis, kus õpilased liiguvad edasi vastavalt oma võimetele. Olümpiaadidel käijad ja teised nendesarnased liiguvad edasi teistest kiiremini, samas andekas sportlane, kes käib sageli võistlustel, läbib kaks klassi hoopis kolme aastaga.

Ilmselt hakkab kahe klassi ühe aastaga tegemist võimsalt toetama Eesti-Soome ühine hariduspilv. Kujutan ette, et see pilv on läbinisti demokraatlik, mitte ainult õpetajad, vaid ka õpilased saavad sealt võtta mis tahes klassi õppematerjale ja teha seal ükskõik mis klassi kontrolltöid ja teste. Kui mitte muul moel, siis juhendava õpetaja abiga ikka. Nii saab õpilane valida endale ise jõukohaseid ülesandeid, saab endale ise väljakutseid esitada, kiiresti edasi areneda.

Olen sellest rääkinud tuttavatega, kes alles hiljuti gümnaasiumi lõpetasid. Nad ütlesid, et midagi igavamat kui 12. klass, ei oska nad ette kujutada. Nad olid pahased oma vanemate peale, et need ei pannud neid kuueaastaselt kooli.

Mida vastu väidetakse?

Esimesena on tulnud väide, et andekal lapsel võib pea küll lõigata, kuid ta pole sotsiaalselt küps endast vanematega koos õppima. Vanemad õpilased suhtuvad temasse kui titasse.

Olen vastu küsinud, kas liitklassides võetakse nooremaid lapsi titadena ja kui on nii, siis miks pole liitklasse ära keelatud. Ameerikas on isegi linnakoolidesse liitklasse tehtud, et nooremad ja vanemad lapsed õpiksid üheskoos hakkama saama. Miks on lasteaedades segarühmad üha populaarsemad? Sest need rühmad on nagu perekonnad!

Teiseks on öeldud, et murdeiga võib vanemasse klassi üleminevale tüdrukule šokiks kujuneda. Kuidas ta tunneb ennast klassis, kus temast vanematel tüdrukutel on juba naiselikud kehavormid, temal aga mitte, pealegi on ta klassis kõige lühem?

Alati on klassis keegi kõige lühem. Olen õpetanud 8. klassis, kus tüdrukud olid juba daamid, kuid poisid alles lühikesed. Ometi ei tundnud selles toredas ja sõbralikus klassis keegi ennast halvasti. Miks noorem õde ei tunne ennast halvasti, kui vanemad õed on juba suured? Perekonnas pole kunagi kõik lapsed ühevanused.

Sõltub eelkõige klassis valitsevast õhkkonnast, kuidas nooremaid õpilasi vastu võetakse. Tavaliselt hakkavad vanemad õpilased nooremate eest hoolitsema ja neid aitama.