Juhtkiri: marginaalide punktivõit

Kahetsusväärsel kombel on anonüümse soomekeelse blogi «Todelinnen Tallinna» tegijad saavutanud selle, mis ilmselt ongi selle ajaveebi eesmärk: külvata Eesti ja Soome suhetesse tüli ja segadust ning seda nii kõrgel tasemel kui vähegi võimalik. 

Seda vabakutselise ajakirjaniku Risto Vuorineni ja vabariigi presidendi nõuniku Iivi Anna Masso sõnasõja tõttu sotsiaalmeedias. Vuorinen jagas oma Facebooki lehel mainitud blogi kirjutist ja kiitis seda. Masso kirjutas selle peale üleeile Twitteris, et Vuorinen levitab ja õhutab Kremli propagandat, ning soovitas mitte anda Vuorinenile intervjuusid. YLE välisuudiste juht Elina Ravantti vastas seepeale, et Vuorineni töö ajakirjanduslikule tasemele pole midagi ette heita. Eile reageeris ka Soome Ajakirjanike Liit, mille juht ütles, et on kummaline, et Eesti presidendi kantseleist antakse ajakirjaniku suhtes selliseid boikotisoovitusi.

Kohe alguses läks asi sisuliselt segi nagu Kört-Pärtli särk. Masso reaktsiooni vahetu ajend polnud Vuorineni tööde ajakirjanduslik kvaliteet, vaid teda isiklikult solvanud propagandistliku blogiteksti jagamine ja kiitmine. Vuorineni Postimehele antud usutlusest tuleb välja, et ta ei saa üldse aru, mis Massot solvas ja häiris.

Masso selgitab ka, et esitas oma boikotisoovituse eraisikuna, mitte presidendi kantselei esindajana. Viimane väide on inimlikult mõistetav ja usutav, ent paraku ei käsitlenud paljud selle sõnumi vastuvõtjad seda isikliku sõnavõtuna, vaid nimelt presidendi kantseleist tuleva, sõnavabadust ründava avaldusena. Tekkinud on kahetsusväärne pilt, et võim kiusab taga ajakirjanikku ja püüab alla suruda sõnavabadust. Juba seegi, et president on sunnitud andma vabandavaid selgitusi, pole kaugeltki hea.

Tuleme tagasi mainitud anonüümse blogiteksti juurde. Seda lugedes tuleb nõustuda Masso sisulise hinnanguga. Tegu on propagandistliku tekstiga, mille sõnum ja ülesehitus sarnaneb äravahetamiseni varasemate samalaadsetega. Midagi faktiliselt uut sealt ei leia, küll on aga ilmne eesmärk luua Eesti välispoliitikale vandenõulaadset kuvandit ja igati halvustada konkreetseid inimesi. Pealegi kubiseb see isiklikest ja räigetest solvangutest eriti Masso aadressil.

Kuigi vormiliselt on blogi anonüümne, võib stiili järgi oletada, milline seltskond seda üllitab. Väikese hulga Soomes üsna vähetuntud tegelaste eesmärk on juba aastaid olnud provotseerida eestlaste ja soomlaste vahel konflikte, muuhulgas esitades ennast justkui etalonina sellest, mida soomlased eestlastest «tegelikult» mõtlevad. Tuleb tunnistada, et Eesti väljaanded on selle konksu ka ise alla neelanud.

Kas Iivi Anna Massol (kui kodanikul) on õigus ennast solvangute eest kaitsta ning ka hoiatada propagandistliku käsitluse eest? Kahtlemata on. Soovitus boikoteerida ajakirjanik Risto Vuorineni polnud aga kohane reaktsioon. Riigivõimu esindaja ei tohiks selliseid soovitusi kergekäeliselt jagada ka siis, kui ta ise tõesti mõtleb, et esitab selle tavainimesena – nagu näeme, ei võta teised seda nii. Käsi hõõruvad praegusel juhul ilmselt anonüümsed blogipidajad, kes said oma tahtmise. Kaotajad on aga nii Masso kui ka Vuorinen, samuti Eesti-Soome suhted.