Jaanus Piirsalu: minge muutke end Ukrainas

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanus Piirsalu
Jaanus Piirsalu Foto: Peeter Langovits

Ukrainasse saab Eestist üsna lihtsalt. Tallinnast lendab Kiievisse iga päev Estonian Airi lennuk, lisaks sõidavad Eestist Ukrainasse reisibussid. Käige ära! Mida varem, seda parem teile ja Ukrainale.

See ei ole reisisoovitus, vaid soovitus, kuidas saada paremaks kodanikuks ja teha inventuur oma mõttemaailmas.

Ukraina on sõdiv riik. Mitte kunagi varem lähiminevikus pole inimlik häda ja viletsus sellises mastaapsuses jõudnud meie kodule nii lähedale. Kindlasti olete kõik Ukrainast toimuvast lugenud uudistest, nagu ka lugenud Remarqueʼi, Hemingway, Juhan Peegli ja teiste sõjateemalisi raamatuid. Te kujutate ette, mis on sõda ja mis sellega kaasneb.

Aga ikkagi ma soovitan, sest praegu on unikaalne võimalus: minge ja vaadake võimaluse korral ise järele, mida teeb sõda riigi ja inimestega!

Ärge sõitke rindejoonele ega lähemasse tagalasse (Vene miinid ja raketid ulatuvad ka sinna), vaid käige võimaluse korral ära rindejoone kaugemas tagalas. Vaadake linnu, kust sõda on üle käinud, paluge ennast viia sinna, kus elavad põgenikud, või lihtsalt olge kuskil paar päeva kohapeal ja rääkige inimestega.

Te saate õige ruttu aru, et isegi kõige sõnaosavam (aja)kirjanik või parim telepilt ei suuda iial edasi anda kogu tegelikku inimlikku tragöödiat. Nagu ka ei suuda keegi päriselt edasi anda Ukraina inimeste patriotismi ja võitlusvaimu tegelikku suurust. Neid mõlemat peab oma silmaga nägema, kõrvaga kuulma ja nahaga tundma.

Isegi kui piirduda ainult Kiieviga, on ka see teie jaoks silmiavav. Ma luban teile, et kui käite korra edasi-tagasi mööda Kiievi keskväljaku Maidani juurde tekkinud alleed, mille moodustavad aasta tagasi revolutsiooni käigus maha lastud inimeste portreed, siis see kõnetab teid väga pikaks ajaks. Seal ei ole mingeid plakateid või tahvleid pika jutuga, on vaid oma elu andnud inimeste fotod.

Käige see allee läbi ja lennake kasvõi kohe tagasi Tallinna, kui teil pole palju aega. Need näod jäävad teile pikaks ajaks silme ette. Mulle jäävad. Nagu ma näen siiani laste nägusid Beslani surnuaiast. Rohkem kui kümme aastat pärast terrorirünnakut.

Igal juhul on teil pärast Ukrainas käimist mõtlemisainet väga pikaks ajaks. Tõenäoliselt saate aru, et pole sugugi välistatud, et samasugune pilt, nagu nägite Ukrainas, võib ühel hetkel avaneda ka Eestis. Järelikult peate enda jaoks otsustama, mida te isiklikult saate teha selleks, et sellist stsenaariumi niipalju kui võimalik vältida.

Igaüks otsustab ise, aga alustage väikestest asjadest. Olge parem inimene ja tõeline kodanik oma riigis. Ukrainas saate selgelt aru, miks see on vajalik. Mõelge, kuidas te saaksite toetada Ukraina rahvast tema võitluses, ka moraalselt.

Nii et käige Ukrainas praegu ära! Te teete sellega eelkõige heateo Ukrainale, aga ka iseendale ja laiemas mõttes kodumaale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles