Erisoodustusmaksu kaotamiselt spordile saavad kasu nii töötajad kui ka tööandjad, samuti riik ja ühiskond laiemalt, kirjutab riigikogu majanduskomisjoni aseesimees Toomas Tõniste (IRL).
Toomas Tõniste: maksupoliitika peab sportimist soosima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tööandjates tekitab hämmingut, miks ei kaotata riigikogus erisoodustusmaksu töötajate spordile tehtud kulutustelt. Kehtiva seaduse järgi on tööandja kulutused töötaja spordiga tegelemise kulude katmisel erisoodustus, mida maksustatakse nii tulu- kui ka sotsiaalmaksuga. Minu arvates on tegemist väga põhimõttelise küsimusega: kas inimeste tervisesse investeerimine peaks olema maksustatud või peaks riik seda omalt poolt soodustama?
Olgugi, et kolm riigikogus esindatud erakonda neljast on kindlalt väljendanud soovi vabastada tööandjad töötaja spordiga tegelemise kulude katmiselt erisoodustusmaksust, ei ole seda peaministri partei tugeva vastuseisu tõttu siiani tehtud – sõltumata sellest, kes on oravate valitsuspartner. Reformierakond on järjekindlalt aastast aastasse otsinud põhjendusi, miks on erisoodustusmaksu kaotamine spordile tehtud kuludelt rumalus. Põhjendusena tuuakse välja põhjuseid bürokraatia kasvust kuni maksuauguni, mille täpset summat keegi isegi ei tea.
Kahjuks ei nähta selles küsimuses suurt pilti: annad ühe euro, saad vastu seitse korda rohkem. Saad tervema rahva, väiksemad kulud tervishoiule ja spordibaasidele suurema tulubaasi. Lisaks saab tuua välja numbreid spordikuludelt erisoodustuse kaotamisel tekkiva lisatuluga seoses töötajate tootlikkuse kasvuga.
Juba paarkümmend aastat on tööandjad soovinud suunata oma töötajaid aktiivsemalt spordi juurde, kuid kulutusele lisaks veel erisoodustusmaksu maksmine seda kohe kindlasti stimuleerinud ei ole. Pigem on see suunanud nii mõnegi ettevõtja mõtted sellele, kuidas erisoodustusmaksust kõrvale nihverdada.
Erinevad uuringud toetavad kindlalt erisoodustusmaksu kaotamist spordile tehtud kulutustelt. Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri arvutused näitavad, et iga töötervise edendamisesse investeeritud euro toob tööandjale tagasi 2,5–4,8 eurot. Maailma Tervishoiuorganisatsioon WHO on oma uuringutes välja toonud fakti, et iga terviseedendusse sihipäraselt ja õigesti paigutatud euro toob riigieelarvesse kaheksa eurot tagasi. Nende hinnangul jääb Eestil elanikkonna tervisliku seisundi tõttu saamata kuni 15 protsenti SKTst.
2008. aastal läbi viidud «Rahvastiku tervisekäitumise uuringu» kohaselt ei ole vajalikul määral kehaliselt aktiivsed 46,7 protsenti eestimaalastest. Oluline roll tervistava liikumisega tegelemisega eelduste loomisel peaks olema tööandjatel, kuid vaid 12,2 protsenti küsitletutest vastas toona, et tööandjad on aidanud kaasa terviseedenduse kulude tasumisele.
Need numbrid erinevad võrreldes teiste meie kultuuriruumi kuuluvate riikidega kui öö ja päev – näiteks Soomes läbiviidud analoogne uuring näitas, et 80 protsendil töötajatel on võimalus kasutada tööandja poolt loodud võimalusi harrastada tervist edendavaid tegevusi. Tuginedes Suurbritannia ja Šveitsis läbiviidud uuringutele saab väita, et kehaliselt mitteaktiivne inimene läheb riigile maksma 150 – 300 eurot aastas.
Erisoodustusmaksu kaotamiselt spordile saavad kasu nii töötajad kui ka tööandjad, samuti riik ja ühiskond laiemalt. Aitaksime kaasa Eesti rahvastiku terviseseisundi paranemisele ning olulisel määral laieneks inimeste hulk, kes tulevad spordi juurde ja tarbivad spordibaaside teenuseid, mille kaudu omakorda suureneb käibemaksu laekumine riigieelarvesse. Samuti vähenevad riigi kulutused tervishoiule.