Juhtkiri: lapse huvid eelkõige

Üha rohkematest suudest kõlab üleskutse, et Eesti peaks olema maa, kus on väga hea lapsi kasvatada. Üks tähtis osa sellest on muuhulgas oskused ja võimekus laste ning perede eripäradele adekvaatselt reageerida.

Probleemide varane märkamine lasteaias ja koolis on oluline. Kui on märgatud, siis peab olema ka teada, mida edasi teha. Avalik võim peab tagama, et igaühel oleks võimalik saada professionaalset ja asjakohast tuge. Selle abi keskmes peab olema laps, ent empaatiat peab jaguma ka lapsevanematele.

Laiemalt pole küsimus üksnes väga äärmuslikes juhtumites, vaid ka vanemlike oskuste õpetamises täiesti tavalistele peredele. Kasvatusmudelid, mis me oma kodudest kaasa oleme saanud, ei pruugi kaugeltki kõigis üksikasjades olla need kõige tõhusamad, arukamad ega lapsesõbralikumad. Kuidas käituda lapsevanemana nii, et rõõmus meel oleks nii endal kui lapsel – see vajab õppimist. Eesti inimeste toetaval harimisel on veel palju teha.

Möödunud nädala kolmapäeva õhtul näitas ETV saade «Pealtnägija» lugu hädas perest ja lapsest. Osa sellest loost oli, et ka valla sotsiaalametnikud pole vaatamata pingutustele probleemile lahendust leidnud. See saatelõik on tekitanud poleemikat nii ajakirjanduseetika kui ka lastele ja peredele mõeldud tugisüsteemide osas. On ilmne, et mõlemas suunas jätkub seisukohtade selgitamine.

Muidugi sünnivad inimesed erinevate eeldustega ning ka kasvukeskkond pole kõigil ühetaoline. Erinevused on alati olnud ja ei kao ka tulevikus kuidagi nõiaväel ära. On loomulik, et lisaks «tavalistele» eripäradele on mõnede inimeste erinevus äärmuslik. Kui eripära häirib tugevalt nii selle inimese enda kui teda ümbritsevate inimeste toimetulekut, siis peab nii kogukonna kui avaliku võimu esindajate ja abistajate esmane küsimus olema, kuidas on võimalik seda inimest ja tema lähedasi aidata. Häbistav sildistamine on vale eetilistel kaalutlustel ja see pole ka praktiline. See ei aita ühtegi osapoolt lahendustele lähemale, pigem pärsib tahtmist abistajatega koostööd teha.

Ajakirjanduseetika koodeks ütleb: «Andmeid ja arvamusi konkreetsete inimeste tervisliku (nii vaimse kui füüsilise) seisundi kohta ei avaldata.» Koodeks teeb erandi puhuks, kui inimene on sellise avaldamisega ise nõus või avaldamist nõuab avalik huvi. Ühe konkreetse lapse vaimse seisundi lahkamist meedias on väga keeruline, et mitte öelda võimatu õigustada avaliku huviga.

Sellised lood võivad kahtlemata illustreerida mõnd ühiskondlikku probleemi, mis vääribki avalikku käsitlemist, ent sellisel puhul tuleb tagada anonüümsus, ning seda lähtudes eelkõige lapse huvidest.