Juhtkiri: Vedur on DJ. Saaremets on vedur

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Postimehe kultuuritoimetus on üldiselt üks rahulik paik. Raamatu- ja plaadivirnade vahel ei saagi kõvemat häält teha, ja ülejäänud toimetuse katkematust telefonihelinast (mõnd eriti tüütut tooni oskavad kõik juba peast ümiseda) ja kõvahäälsetest aruteludest on see veidi eemal. Tavaliselt see kõik muutub ühel päeval aastas, kui Postimehe Kultuurivedurit valitakse. Reeglid on karmid: kõik kultuuritoimetuse töötajad peavad jõudma ühele meelele.

Aga sel aastal – täielik pettumus. Vaidlus jäi ära. Niipea kui keegi Saaremetsa nime välja käis, kahurid vaikisid, muusad rääkisid ja pea-aegu võis kuulda kedagi mühatamas: Ludwig Sander, all right.

Muusik ja DJ, seda muidugi, aga see on köömes. Saaremets on õpetaja. «Vibratsioon» on Raadio 2 eetris olnud 1993. aastast alates. Mäletate veel üheksakümnendaid? Mingit Youtube’i polnud olemas, rääkimata Spotifyst, Groovesharkist või Last.fm-ist. Polnud ka võimalik kuhugi minna. Teoorias, jah. Praktikas, praktiliselt võimatu. Mis London? Mis New York? Unustage ära. Saaremets ja «Vibratsioon» oli enam-vähem ainuke pragu alternatiivsesse kultuuriruumi. Ameerika Hääle kultuuriline versioon. Aken siis, kui aknaid ei olnud. Värske õhk. Tunnel teise maailma. Auk ajas. Järeleaitamistunnid.

Neile, kes alternatiivmuusika nimetuse peale ignorantselt puhisevad, ei saa seda pahaks panna, kuid saab meenutada, et suurem osa sellest muusikast, mis toona «alternatiivse» nime kandis, on praegu lihtsalt väga hea popp. On veel tõestust vaja?

Nagu ikka, ei loe institutsioon, vaid inimene. BBC Radio 1 DJ John Peel armastas Röövel Ööbikut, üht Saaremetsa bändidest. Ja saatis talle muusikat. Saaremets ei hoidnud endale, saatis raadio teel edasi. Facebooki või Twitterit siis ju ka veel polnud. Ainult raadio. Kui sul on midagi head, tuleb seda jagada. Isegi kui kõvahäälsed kriitikud – toonane versioon anonüümsetest kommentaatoritest – kaebamas käivad või niisama meele mustaks teevad.

Teine asi, Saaremets on olnud esimene julgustav müks Eesti noortele muusikutele. Kitarre vineerist enam ei saeta, aga Edward Lucaselt laenatud lastesüntesaatoriga toanurgas muusika tegemine on selle tänapäeva analoog. Ja siis mindi, lindistus näpus, raadiomaja valvelauda, ja jäädi ootama. Kas Saaremets kiidab heaks? Või ei kiida? Mitmete trampliin algas Saaremetsa saatest. Maria Minerva (tema oli see, kes Lucaselt süntesaatori laenuks sai), tänase eesti muusika suurim edulugu, teiste hulgas.

Kiita on miskipärast keerulisem kui kritiseerida, võib-olla on see eestlaslik vaoshoitus. Aga mõnikord muud moodi ei saa. Kultuuriveduri nimetusega austab Postimees inimest, kes aitab Eesti kultuurielu edasi viia ja rikastada. Nii et Saaremetsa Kultuuriveduriks saamine oli täiesti loogiline järeldus. Selleks pidi keegi selle lihtsalt välja ütlema. Põhjuse ja tagajärje poeetiline õiglus, nagu Faithless loos «Jumal on DJ» ütleb.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles