Mul on veel hästi meeles taluotsingud Lõuna-Eestis kümmekond aastat tagasi. Head sõbrad ütlesid, et vaata kolme asja – kaev, elektriliin ja korralik tee peavad olemas olema, aga kõike muud on võimalik oma kuludega parandada. Nii ma talitasingi. Tõsi küll, alles kunagi hiljem selgus, et elektripinge ei vasta nõuetele ja olukorra parandamiseks küsis riigiettevõte krooniajal viie nulliga summa. Raha asemel saatsime külarahvaga kirju, allkirju ja veel kord kirju ning asi lahenes. Maksta selle eest talu ostuhinnaga võrreldav summa tundus maale elama asumise eest liialt kõrge hind. Samas olime nooremad, palk pidi igal aastal suurenema ja keegi ei lugenud, mitu kilomeetrit tuleb poodi või lähima lasteaiani sõita. Raskusi korvasid maaelu rõõmud, kuid üsna pea sai selgeks, et kõik ei mõtle niiviisi.
