Kolm kuud tagasi avas linnapea Edgar Savisaar vanalinnas korstnapühkija kuju, millest peaks sarnaselt Brüsseli pissiva poisiga ja Kopenhaageni «Väikese merineitsiga» saama Tallinna sümbol. Kas see palagan ongi meie väärika ajalooga tulevase kultuuripealinna ja ka terve riigi parim lootus end maailma turismikaardile kirjutada? Jah, tõenäoliselt see nii ongi.
Mulle meeldib David Vseviovi mõttekäik, mille kohaselt pole ausambaid mõtet püstitada, sest järgmine kord võtab need niikuinii maha. Nagu just juhtus kullast Saparmurat Nijazoviga. Ajalukku lähevad pigem reformid ning kultuuri- ja vaimuväärtused. Meie ajast jäävad näiteks sümpaatsed ja edukad märgid, nagu e-riik.
Aga kuna visuaalsed teetähised on linna identiteedi (ja turismi) oluline osa, siis päris ilma nendeta ei saa. Mõeldes maailma tuntumatele linnadele, meenuvad esimesena just käegakatsutavad sümbolid – hooned, monumendid, sillad jne. Tallinna külastas mullu üle miljoni turisti, kellest suur osa vajas hädasti just neidsamu äratuntavaid ja käegakatsutavaid märke, mille taustal poseerida. Millised siis on Tallinna sümboliseerivad objektid?
Objektiivsuse huvides uurisin paarilt sõbralt, mis neile Tallinnaga seostub. Pealiskaudne küsitlus ühtset tulemust ei andnud. Enim pakuti vanalinna, Vana Toomast, Savisaart, Toompead, Viru hotelli, kilukarbivaadet ning Pikka Hermanni. Pooled nimetatud märkidest on abstraktsed ning nende taustal kas ei saa või on fototehniliselt ebamugav pilti teha.
Ametliku poliitika väljaselgitamiseks lappasin värsket ingliskeelset Tallinna tutvustavat brošüüri ning ka seal olid põhiliste maamärkidena üles loetletud paarkümmend võrdväärset objekti lauluväljakust Kopli puumajadeni. Arusaadav, et tahaks kõik korraga ära näidata ja rääkida, aga nii on oht poolel teel järg käest kaotada. Kommunikatsiooniteooriate kohaselt peaks sümbolite keel olema lihtsam, selgem ja pakkuma vähem valikuvõimalusi. Et linn oleks meeldejääv, tuleb süda kõvaks teha ja valida välja paar objekti. Sellist, kus «lihtsalt peab käima».
Ja ega kõik linna esindavad väärtused pea jääma keskaega. Ka pikkade traditsioonidega linnad võivad olla tänapäevaselt seksikad. Näiteks konservatiivse Inglismaa pealinna, otse Thamesi kaldale rajatud London Eye on võitnud üle maailma arhitektuuriauhindu ning ületab vaatamata soolasele piletihinnale ligi nelja miljoni iga-aastase külastajaga populaarsuselt märkimisväärselt nii Taj Mahali, Giza püramiididevälja kui legendaarset Londoni Towerit ennastki.
Ka meil tehakse tänapäeval toredaid teoseid. Näiteks Hiiumaale kerkinud mõnusa kiiksuga roigastest Eiffeli torn on juba korduvalt ületanud rahvusvahelise uudiskünnise. Kui see nüüd ainult lühinägelikele bürokraatidele jalgu ei jääks.
Paljud sümbolid nõuavad piirkonna ajaloo tundmist, mida aga on keskmiselt turistilt liiga palju tahta. Ei usu, et Briti noorsandid Riia vabadussammast uriiniga vaenust kastavad, nad lihtsalt ei mõista märgi tähendust. Puudub arusaadav legend – lihtsustatult «siin puhkab vapper Robin Hood». Ka maailmakuulus «Väike merineitsi» on ilma taustata armas, aga tundmatu nagu Koorti «Metskits».
Kui pole paremat alternatiivi, mille taustal pilti teha, siis meeldib või mitte, aga tänu oma lihtsusele on Tallinna korstnapühkija kujul potentsiaali – legend õnnetoovast ametimehest on rahvusvaheliselt levinud ja arusaadav. Puusliku rinnaesine on juba läikima nühitud.
Aga kuidas edasi? Kindlasti tahaks näha laevaturiste tervitavat Kalevipoja kuju Tallinna lahes. Ja lisaks olemasolevate tähiste seast staaride valimisele võiks ju modernse linna kuvandi toetamiseks uusi objekte juurde luua. Näiteks kavandada Lennusadama kui kultuuripealinna ühe olulisema objektini viiva promenaadi äärde heas mõttes hullu ja fotogeenilise atraktsiooni. Mingu see miljon või paar, aga au ja kuulsus on igavesed.