Juhtkiri: see vana küsimus: millega maksta lubaduste eest

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Riigikaitset ja sisejulgeolekut puudutavad erakondade valimislubadused suuri üllatusi ei too. Mõneti on see hea – julgeolekus on oluline stabiilsus ja pikaajalised plaanid. Kui läinudkevadistel europarlamendi valimistel kannustasid teema tõusmist laiema diskussiooni alla nii Ukraina sündmused kui valimiste iseloomust tulenev välispoliitika-keskne mõtlemine, siis nüüd, pea aasta hiljem ja siseriiklikus kontekstis, saab teema veidi teise rõhuasetuse ning esile tõusevad küsimused, mis on otseselt seotud siinse julgeolekuga.

Riigikaitse prioriteedid valimislubadustes näivad jagunevat nelja omavahel seotud valdkonna vahel: kaitsekuluste hoidmine senisel tasemel, liitlaste kohaloleku suurendamine ja erakorralised investeeringud erioperatsioonideks ja kiirreageerimisüksusteks.

Kõige keerulisem teema kogu julgeolekudiskussioonis seondub aga küsimusega, kui palju me valmistume eelmiseks lahinguks ja kui palju oskame olla valmis nn hübriidsõjaks, millest Ukrainas toimuv aimu andis. Küsimuste ring siin on lai: alates sellest, kas me oskame ründe ära tunda, kui see ei leia aset füüsilises ruumis, vaid hoopis näiteks inforündena, kas me oskame sedalaadi rünnakut piisavalt tõsiselt võtta, kuni selleni, kuidas desinformatsiooni eristada ja milliseid samme võtta, et sellele vastuvõtlikum osa elanikkonnast paremini kaitstud oleks.

Selle teema puhul tuleb vaadata riigikaitset laiemalt, ka nende ohtude kontekstis, mida oleme harjunud mittesõjalisteks pidama. Olulise osa sellest moodustab sisejulgeolek ja psühholoogiline kaitse, energia-, majandus- ja küberjulgeolek, aga ka see, mida me ühiskonna sidususeks nimetame. Selles osas on erakondade valimisprogrammid aga üsna kesised mitte seetõttu, et ei nähta üht või teist ohukohta, vaid seepärast, et tervikpilt ja erinevate valdkondade koostoimimise olulisus paistab vahel silma alt ära kaduvat.

Kuid just selles vallas on suure pildi arvestamine oluline, sest kõiki seonduvaid ohte veel ei tunta. Näitena võib siin tuua lõunanaabrite juures mõne kuu eest alanud protsessi: inforünnete ja desinformatsiooni tõttu kasvab ebakindlus, kahaneb majanduskeskkonna stabiilsus investorite silmis, riiki jäävad soovitud investeeringud tulemata või lahkuvad sealt ning riigi üldine majanduslik olukord nõrgeneb. Selles olukorras hakkama saamine eeldaks juba varem ette nähtud viise võimaliku töötuse kasvu või maksude laekumise vähenemisega toime tulemiseks.

Kuid valimisprogrammide kõige nõrgem koht puudutab finantseerimisallikaid. Ühegi suurpartei riigikaitsega seotud lubadust kulu ei mahu 2% SKT piiridesse. Seega on peamised küsimused, milline osa plaanitus on kavas ära jätta või kust lisaraha saada. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles