Charles Dickensi romaanis «Kõle maja» on jutt imeheast viktoriaanlikust naisest, kes igapidi muretseb Aafrika vaeste laste pärast ning ei taju seda, mis teda ümbritseb, ehk oma kodulinna laste kurba saatust. Peatüki pealkirjaks on «Teleskoopiline filantroopia». Praegu kirjutaks Dickens vist teleskoopilisest solidaarsusest.
Tõesti, kerge on olla Charlie Hebdo olukorras, kui teid isiklikult midagi ei ähvarda. Kellele aga on vaja solidaarsus, kui see ei maksa midagi? Mis on niisuguse solidaarsuse hind? «Je suis Charlie Hebdo» ütluse ülespanemine veebi maailma ei muutu. Peaasi, et riski ka ei ole. Rahulikus Eestis pöörased pseudomoslemid mind peksma ei tule ju. Tallinn pole Pariis või Marseille.
Sarnane lugu: 1930. aastate keskel avaldas argentina kirjanik Jorge Luis Borges artikli «Olen juut» vastuseks kohalikele juudivastastele marurahvuslastele. Konks on selles, et Borges polnud juut. Tolleaegse Argentina suureks sõbraks oli natsistlik Saksamaa, keegi ei teadnud, mis juhtub juutidega homme ja kas solidaarsus nendega on ohtlik. Marurahvuslased jultusid, juudid kartsid. Borgese sõnad olid seega kaalukad. Kõik teadsid, et ta on valmis vastutama kasvõi töökohaga. Millega riskivad täna need, kes on Charlie Hebdo?
Jah, sõltub motiivist: võib-olla inimene siiralt avaldab kaastunnet ja asi pole demonstreerimises, et vaat minagi olen õigel poolel. Sellest saan ma aru. Mis ei ole mulle arusaadav, on see, kuidas inimesed on solidaarsed teleskoopiliselt ja mittesolidaarsed omas riigis. Kuidas saab ühe käega kirjutada «olen Charlie Hebdo» ja teise käega poliitikutele ette heita, et nad astuvad paar sammu siinsete venelaste poole näiteks kodakondsuse ja vene gümnaasiumide küsimuses. Kuidas saab sama suuga öelda «olen Charlie Hebdo» kaugete prantslaste kohta ja «tiblad» lähedaste venelaste kohta?
Kas keegi Eestis on öelnud «я русский», kui reformikad räpaselt kasutasid pronkssõdurit (mis tähendab eestivenelaste jaoks sama palju kui vabadusrist eestlaste jaoks) oma valimiskampaanias, meie ühiskonda edukalt lõhestades? Kas keegi tahab öelda neid sõnu täna? Siiani müüakse Eestis ravimeid ilma venekeelse infoleheta – riigis, kus iga neljas on venekeelne ja võimud teavad, et suur hulk siinseid venelasi ei suuda eesti keelt selgeks õppida vanuse pärast. Väidan, et tegemist on kuriteoga vanurite suhtes. Ning kes on sel juhul meie Charlie Hebdo? Kus on teadlike eestlaste solidaarsus lähedaste, ligimeste suhtes? «Armasta oma ligimest», eks ole? Kaugete pärast las muretsevad nende ligimesed.
Pigem aga küsitakse «Mida teha venelastega?». Mida teha venelastega! Sirbi pealkiri on õudne. Venelased pole asjad ega loomad ega pärisorjad, et isand nendega midagi «teeks». Sõnavabadus on hea, aga püüdke leida prantsuse kultuurilehest pealkiri «Mida teha araablastega?». Mis kultuurist saab sel juhul rääkida?
Ning isegi teleskoopiline muretsemine on vahel üllatav. Ukrainas Volnovahha linna lähedal raketitabamuse saanud bussis said inimesed surma. Kahtluseta hirmutav tragöödia. Aga miks see on teie jaoks hirmutav: seepärast, et kedagi tapeti, või seepärast, et rakett on oletatavasti separatistide oma? Aga need, kes on surnud Donetskis Ukraina armee rakettide all... Nendest peaaegu ei räägita. Kas sellepärast, et nad on separatistid? Kas see polegi topeltmõtlemine, eemaletõukav Orwelli double-think? Siin näeme, siin ei näe ja ei taha näha. Tõsi küll, seda teevad mõlemad pooled. Aga võib-olla mõte ongi selles, et mitte valida poolt, kui mõlemal poolel surevad süütud. Ja selles, et olla solidaarne nendega, kes elavad siin, Eestis.
On kerge olla Charlie Hebdo valikuliselt ning Dickensi sõna kasutades teleskoopiliselt. Ärgem ennast petkem: selline solidaarsus ei tähenda suurt midagi. Eestis on piisavalt probleeme, mille kohta saame tõesti olla Charlie Hebdo.