Jevgenia Värä: instinktid, sõnad ja teod

Jevgenia Värä
, Postimehe vene toimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jevgenia Värä
Jevgenia Värä Foto: SCANPIX

Lõimumise teema ei taha kuidagi ühiskonnas keskpõrandal kokku saada. Postimehe vene toimetuse juhataja Jevgenia Värä nendib, et mõnel juhul on erakondadel endiselt kergem rääkida ainult eesti või ainult vene keeles.

Postimehe algatatud lõimumisteemalisest valimisdebatist võib teha kaks põhijäreldust. Esiteks, Reformierakond pigistas IRLi lõplikult rahvuserakonna nišist välja ja teiseks, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond millegipärast häbenevad eestikeelses meedias sel teemal julgelt sõna võtta.

Sarja suurima üllatuse pakkus Anvar Samosti (IRL) artikkel. Kriitika ja lubaduste poolest edestab ta märkimisväärselt nii Jaak Alliku (SDE) kui ka Mihhail Stalnuhhini (Keskerakond) sõnavõttu.

Samostile võib teha ainult kaks etteheidet. Esiteks, kui võrrelda autori seisukohta erakonna platvormiga, siis võib oletada, et tegemist on siiski eelkõike Samosti isikliku, mitte IRLi arvamusega. Ja teiseks, tegemist on ikkagi erakonnaga, kes lahkus suhteliselt hiljuti valitsuskoalitsioonist.

Nii et kui autor ohkab näiteks, miks riik pole Ida-Virumaal rohkem kohal kui ainult Tartu Ülikooli Narva kolledži ja vangla näol, siis oleks asjakohane küsida: aga miks IRLi valitsemisajal kolis ainsana haridusministeerium ja seegi Tartusse?

Kokkuvõtteks võib öelda, et märkimisväärne on juba see, et selline artikkel IRLi esindaja sule alt ilmunud on. Kuid seal esitatud küsimusi ja antud lubadusi hindaksin samamoodi nagu ajakirjanike Viktoria Ladõnskaja ja Maksim Rogalski liitumist IRLiga. Nad pole seal mitte selleks, et tuua erakonnale «vene teema» abil rohkem vene hääli, vaid selleks, et anda märku: IRLi arusaam konservatiivsetest väärtustest on nüüd laiem kui valijat juba natuke ära tüüdanud kolmik keel-kultuur-ajalugu ja on teretulnud jagada seda ka mitte-eestlastest valijatega.

Kui võtta arvesse IRLi seisukohta maksu- ja perepoliitikas ning seda, et valmisnimekirjaga on liitunud ka tuntud puuetega inimeste kaitsjad, nagu Tiina Kangro, siis sellist uut, sotsiaalsemat suunda võiks igati kiita. Võimalik, et tulevikus toob see erakonnale ka vene valija hääli, kuid 1. märtsini on jäänud liiga vähe aega, et oodata olulist murrangut juba seekordsetel valimistel.

Seevastu Reformierakond on nüüdseks lõplikult täitnud venevastase erakonna niši. Jürgen Ligi sõnastab seda muidugi poliitkorrektsemalt. «Sel rahvakillul» on «vasakpoolsemad instinktid» ja sellepärast pole parempoolsel Reformierakonnal mitte-eestlastele midagi pakkuda. Eriti juhul, kui mitte-eestlased pretendeerivad mingisugustele oma huvidele, mis erinevad «tavaliste eestimaalaste huvidest».

Kindlasti leidub Eestis piisavalt palju inimesi, kes Ligi seisukohta jagavad ja toetavad. Seega, kui see on «oravate» kindel valik, pole põhjust seda kritiseerida. Küll aga jääb õhku küsimus: mille nimel teeb usinalt tööd Ida-Virumaal Deniss Boroditš ja pingutab lõimumisvaldkonnas Laine Randjärv? Milleks oli vaja võtta liikmeks vehkleja Nikolai Novosjolov ja matta ta valimisnimekirja keldrisse, kui erakond ei osanud kasutada isegi nii hinnalist ja juba olemasolevat kaarti nagu Andrei Korobeinik? See on ju ilmselge ressursi raiskamine. Kui juba ilma venelasteta, siis ilma venelasteta – kindlalt edasi!

Huvitaval kombel teine debatist osavõtja, kes samuti väidab, et mitte-eestlastel puuduvad oma spetsiifilised huvid (kui jäta kõrvale gümnaasiumi õppekeele küsimus), on Keskerakonna esindaja Mihhail Stalnuhhin. Seda võib tõlgendada kui signaali, et selle aasta valimistel saab Keskerakonna ja Reformierakonna vastasseisu keskpunktiks pigem majandus kui «vene kaart» (või et vähemalt Keskerakond seda sooviks). Peale selle pole Stalnuhhini artikli kohta midagi erilist öelda. Seekord ei kasutanud ta isegi oma kuulsat sarkasmi ja jäi väga üldsõnaliseks.

Sotside jutt on, nagu neil tihti juhtub, udune. Tavaliselt nõutakse poliitikutelt vähem sõnu ja rohkem tegusid, sotsidega on aga kõik vastupidi. Praegu, kui SDE on koalitsioonis, võib öelda, et tegelikult teeb see erakond lõimumise heaks isegi päris palju, kuid ei oska seda normaalselt esitada ei rahvale ega oponentidele.

Näiteks kui eelmisel nädalal tuli haridusminister Jevgeni Ossinovski välja oma ettepanekutega vene gümnaasiumi kohta, pöörasid kõik tähelepanu sellele, et ministeerium tahab loobuda eestikeelsest õppest 60 protsendi ulatuses, aga väga huvitav, isegi revolutsiooniline ettepanek tagada selle asemel, et 12. klassi lõpuks valdaks vene kooli lõpetaja riigikeelt tasemel C1 (ehk kõige kõrgemal tasemel), jäi varju.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liidri Mart Helme arvamuse võiks paigutada «Tujurikkuja» kategooriasse. Mõnikord tuleb selleks, et idee nõrkadest kohtadest aru saada, see absurdini viia. Venemaal, millega Helme nii hästi tuttav on, saab sellega suurepäraselt hakkama Vladimir Žirinovski.

Vabaerakondlaste Sergei Metlevi ja Jevgeni Krištafovitši jutt uuseestlusest on huvitav, kuid pole selge, kuidas plaanib väike Vabaerakond uue identiteedi sündimisele kaasa aidata. Natuke naljakas on ka see, et autorid ei oska otsustada, kas kirjutada mitte-eestlastest positsioonilt «meie» või «nemad». Aga mis siis ikka, ega see uuseestluse ilmatoomine kerge pole.

Kokkuvõttes võib öelda, et kahjuks jäi ka seekord mulje, et mõnel teemal on erakondadel kergem rääkida ainult eesti või ainult vene keeles. Mis on kahetsusväärne eksiarvamus, sest pole olemas probleemi, mille puhul ei saa ausa diskussiooni kaudu ühist keelt leida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles