Eesti kooli üks suuremaid puudusi on kahtlemata see, et tundides aina räägitakse, kuid väga vähe tegutsetakse. Hoolimata sellest, et õpilasi huvitab just action, mitte rääkimine, kirjutab Raivo Juurak Õpetajate Lehes.
Raivo Juurak: action jõuab kooli. Lõpuks ometi!
18. jaanuar 2015, 11:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõsi, mõni õpetaja paneb vahel tundi minnes kummalise kübara pähe, tekitades sellega elevust. Teine hüppab füüsikaseaduse selgitamiseks õpetajalaualt alla. Selles on action’i tunnuseid. Kuid tegutseb ikkagi õpetaja, samal ajal kui õpilased peavad kõike ühe koha peal istudes jälgima.
John Dewey manitses juba sada aastat tagasi, et on aeg teater kooli tuua, et lapsed saaksid ka tegutseda, mitte ainult rääkida ja kirjutada. Nüüd on Dewey sõnum hakanud Eesti kooli jõudma. Noored õpetajad Mirja Meriste (Tallinna 32. keskkool) ja Mihkel Kangur (Mustamäe humanitaargümnaasium) on õppinud Ameerikas improvisatsioonilist draamat ning jaanuari lõpus algab neil TLÜ-s pikem kursus, kus nad jagavad oma Ameerikast saadud teadmisi improvisatsiooni- ja draamahuvilistele õpetajatele. Juba 9. jaanuaril improviseeriti aga TLÜ-s mõttetalgutel «draama(d) koolis» tüüpilisi stseene, mida saab ka oma klassiga läbi mängida.
Ühes töötoas improviseeriti koolisöökla teemal. Noored õpetajad kehastusid koolipoisteks ja loopisid innukalt leiba, kokatädiks hakanud õpetaja rahustas riiakaid poisse magustoiduportsjonitega jne. Üsna piiripealseks läks sööklas siis, kus eesti koolipoissi mängiv õpetaja sõimas vene koolipoisiks kehastunud õpetajat, et too pole ikka veel eesti keelt korralikult ära õppinud, mis ta siis tuli Eestisse jne. Kusjuures vene poissi mänginud õpetaja oli päriselt ka venelane. Korraks tekkis päris kõhe tunne!
Miks just improvisatsiooniline teater? Sest selles ei õpita tekste pähe, vaid hakatakse improviseerides tegutsema. Mängitakse elu ennast – improviseeritakse oma klassi konflikte, õpetaja ja klassi vastasseisu jms. Kirjapandud näidendid on muidugi palju mugavamad, sest ükski õpilane ei tunne raamatukarakteris iseennast ära ega jookse nuttes minema. Seevastu improvisatsioonilises draamas mängitakse just ennast ja oma kaaslasi ning oma puudusi luubi all nähes võib nutt kergesti peale tulla.
Mis on action’i mõte? Väidetavalt hakkab õpilane tegelikke situatsioone läbi tehes nägema nii iseennast kui ka teisi uues valguses. Action avab õpilase silmad, ja palju paremini kui moraaliepistel. Õpilane näeb, kas ta teeb tõesti koostööd või soovib pigem silma paista, kas ta kuulab oma kaaslasi võib teeskleb kuulamist jne.
Draamaõpetaja Mihkel Kangur jäi mõttetalgutel ühel hetkel mõttesse ja küsis, mis asjad need on, mida ministeeriumist alla antakse. Pakuti standardeid, norme, õppekavasid jms. Lõpuks selgus, et ta mõtles suhtlemispädevusi. Siis jäi Kangur uuesti Hamletina mõttesse ja küsis: «Kas suhtlemispädevused kujunevad töövihikus lünkharjutusi tehes?» Loomulikult mitte – suhtlema õpitakse suhtlemist harjutades.
Aga ohud? Neid on ka. Üks noor õpetaja rääkis loo, kuidas temal jooksis üks õpilane poole draama pealt minema, kusjuures hiljem selgus, et ta oli trotsist koolimaja keldris midagi põlema pannud. «Jookse kohe järele, kui keegi jalga laseb, ja räägi temaga,» õpetati teda. Teine noor õpetaja märkis, et mõnel õpilasel võivad olla juba pikka aega suitsiidimõtted peas ja improvisatsiooniline draama kui viimne piisk võib viia enesetapuni. Mis siis õpetajast saab?
Mõttetalgutel soovitati action’it alustada lihtsatest asjadest. Näiteks üks pikk õpilane võib olla üte ja kaks lühemat kahel pool teda komad. Las jooksevad kolmekesi ringi, kuni kõigil on meeles, et üte on komade vahel. Mendelejevi tabeli saab samuti action’iks muuta: üks õpilane on plahvatusohtlik element, teine neutraliseeriv, kolmas ei reageeri ühegi elemendiga – laske neil siis tegutseda!
Soovitati ka panna matemaatikatunni alguses tool lihtsalt keset põrandat ja paluda õpilastel, kellele matemaatika meeldib, tulla toolile hästi lähedale, aga kellele meeldib vähem, sellel minna toolist kaugemale. Õpilased võiksid improviseerides näidata, mis tõi neid matemaatika juurde või viis sellest eemale. Soovitav on, et õpetaja ka ise näitaks, kuidas ta on matemaatikale nii lähedale jõudnud jne.
Selliseid väiksemaid asju läbi tehes harjuvad õpilased üheskoos improviseerimisega tasapisi ära. Klassis tekib soe ja sõbralik õhkkond ning siis võib juba ka tõsisemaid probleeme läbi improviseerida ehk tõelise action’ini jõuda.
