Aasta lõpp ja uue algus seostub meie teadvuses muu hulgas magusate mandariinidega. Midagi erilist on neis tsitruselistes, ühtaegu eksootilist ja oma. Kui aastat 2013, mil valmis mängufilm «Mandariinid», nimetati Eestis kvantiteedi alusel viljakaks filmiaastaks, siis nüüd on näha, et ka kvaliteedi osas on saabunud lõikuse aeg.
Äsjane Kuldgloobuse ja eriti eilse uudisena saabunud Ameerika filmiakadeemia ehk Oscari nominatsioon – pääs viie parima mitte-ingliskeelse filmi hulka – ei tähenda pelgalt kandidaadistaatust. See tähendab enneolematult suurt võitu. Eesti filmi võitu, mis igasuguste näitajate alusel kuulub sõna otseses mõttes imede valdkonda. «Mandariinid» on ühislooming, režissöör on grusiin Zaza Urušadze ning filmi tegevustik toimub Abhaasias (puudutades kohalikke eestlasi), kuid filmi levitatakse maailmas ikkagi kui Eesti filmi, mis on valminud koostöös Gruusiaga.
Üks peaosatäitjaist, Lembit Ulfsak, tunnistas tunamulluses Postimehe aastalõpuusutluses, et on isegi mõelnud, kui palju on «Mandariinid» Eesti, kui palju Gruusia film. «Kui taandada kõik muu, siis on see sügavalt sõjavastane film,» leidis ta.
See ongi peamine – «Mandariinid» on film, mis inimlikult puudutab. Ja nii nagu see film puudutas eestlasi ja grusiine, puudutab see vaatajaid kogu maailmas – tõestuseks mitmetelt festivalidelt nopitud auhinnad. «Mandariinid» puudutas ka Ameerika filmiakadeemikuid, kes linateose Oscarile nomineerisid, valides selle esmalt oma kategoorias esitatud 83 filmi seast üheksa sekka ja eile avaldatud otsusega lõppvooru, viie parima hulka.
Milliseid uksi võidukas Oscari-nominatsioon avada võib, ei tea päriselt veel keegi – nii nagu ei osatud ette aimata pääsu ihaldatuimale punasele vaibale. «Mandariinidele»: tugevat müügiargumenti ning esimeses järjekorras loodetavasti seda, et Ühendriikides leitakse ka filmile levitaja. Näitlejatele: Lembit Ulfsak, kes sai tuntuks kuuendikul planeedist, on avanemas teise poole tähevärav. Lavastajale: uusi väljakutseid üle ilma. Eesti filmile: enneolematut tähelepanu – oleme nüüd kaardil, kus igale siin vändatavale tõsiseltvõetavale filmile langeb tunduvalt terasem pilk.
«Mandariinide» edu puhul tasub meenutada sedagi, et see pole eestlastele esimene kord filmiakadeemia püünel olla. Noor režissöör Tanel Toom pääses neli aastat tagasi lühifilmiga «Pihtimus» viie Oscari nominendi hulka, tõsi, küll mitte Eesti, vaid Londoni rahvusliku filmi- ja telekooli (National Film and Television School) esindajana.
Kuid lõpuks – pöidlad pihku! Asjata pole filmikriitik Tiina Lokk võrrelnud kuldmehikese jahti heas mõttes spordiga – oleme kui kettaheite tiitlivõistluse finaalis ja jälgime pingsalt Gerd Kanteri edenemist. Kuigi medal on juba taskus, tasub alati ära oodata viimane heitevoor.