Argo Ideon: kihiline pirukas
15. jaanuar 2015, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuus nädalat enne valimispäeva on õige hetk nuriseda poliitika infantiilsuse üle. Juba on totrusi piisavalt kuuldud-nähtud, aga eelseisvaid kampaaniapäevi ka veel nii palju, et ootus põrkuda üha uutele ei täida just rinda helinaga.
Valle-Sten Maiste («Poliitika barbistumisest», Sirp 9.01) ja Olev Remsu («Infantiilsus, ei muu», PM 13.01) annavad nähtuse pihta tuld otsesihtimisega. Minu meelest teeb Valle-Sten siiski veidi liiga Barbi Pilvrele, kelle eesnime ta on pealkirjakujundiks valinud. Ta nimetab endist ajakirjanikku «kvaasipoliitikuks», kuid sellisel juhul on pärispoliitikuks saamise latt küll kõrgele upitatud. Pilvrest sai sotside liige 2009, ta on kandideerinud parlamendivalimistel juba 2011, kogudes toona üle tuhande hääle, töötanud nii kohalikes võimuorganeis Tallinnas (olnud ka Pirita halduskogu esimees) kui ka praeguse valitsuse ajal riigikogus. Praegu värskelt ajakirjandusest Toompeale ronida soovijail läheb sama kogemuse omandamiseks aega kümnendi lõpuni.
Samuti pole mul kahtlust, et aastaid Eesti ühe olulisema kultuuriväljaande Areen üheks toimetajaks olnud Pilvre on võimeline paberile panema pikema mõtestatud teksti, ning olen tema kunagise kolleegina Ekspressis selliseid tekste teinekord lausa lugemagi juhtunud. Ilmselt on infantiilsuse võidukäigu illustreerimiseks ikkagi olemas ka märksa ehedamaid näiteid ja kujundeid.
Barbi muidugi räägib oma valimisblogis palju sellist, millega mina ei nõustuks, aga kui ta jõuab kassipiltideni, siis ei ole eriti vaielda. Tegelikult, eks üks nunnu kassipilt ole ka poliitiku seinal Facebookis ikkagi märksa rõõmsam leid kui viis lõiku rahvuspaatosest nõretavat, aga sisult tühja juttu näiteks sellest, miks inimesed küll linnast maale ei koli.
Infantiilsus on poliitika läbi immutanud, kuid ta on võtnud võimust kogu ühiskondlikus debatis – sellepärast, et suurelt jaolt puudub uutes meediaplatvormides teda kinni pidav filter. Sotsiaalmeedias pole üheksal juhul kümnest toimetajat, kes ütleks, et nii nõrk tekst siin ei ilmu. Seda tuleb võtta kui loodusnähtust, rahet, rohutirtsude sadamist, kui soovite. Poliitikul pole tegelikult valikut – soovides olla nähtav, peab ta minema sinna, kus tegutseb loodetava hääle omanik. Vähesed tipud suudavad silma paista ka trikitamiseta, aga B-ešelonil jääb üle olla sama infantiilne, nagu ümbritseva keskkonna standardiks on kujunenud. Tegelikult sellest veel ei aitagi, sest tuleb ikkagi silma paista, teha midagi veel totramat või siis lüüa puhtalt massiga.
Infantiilsus on aga siiski vaid üks kiht meie poliitilises pirukas. Seda osa ei ole vaja süüa, nii nagu pole tarvis lugeda Kroonika-tüüpi väljaandeid, elu ja poliitika kulgevad selletagi rahulikult edasi.