Eestis teadvustatakse viimasel ajal rohkem sotsiaalseid probleeme, kuid valitakse ikkagi parempoolseid, kellele need teemad pole tähtsad, arutleb Soomes töötav arst- resident Eneli Hõrak.
Eneli Hõrak: mugavuspagulase vaade valimistele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul täitus Soomes täpselt viis aastat. Tulin siia pärast arstiteaduskonna lõpetamist. Siia tulles olid minu vaated täielikult parempoolsed ja olin veendunud, et igaüks on oma õnne sepp. Arsti töö võimaldab näha täielikku läbilõiget ühiskonnast ja tõesti – tihti ongi nii, et inimene võib ise oma heaolu ja toimetuleku jaoks väga palju ära teha. Aga siiski mitte alati ja mitte kõike.
Siia tulles naersin kõva häälega kui kuulsin, et ülekaalulistele lastele määratakse «jalutaja», kes viib lapsi välja kõndima, et lisakilosid kaotada, ja psoriaasihaigeid saadetakse «valgusravile» ehk soojale maale reisile riigi raha eest. Patsiendid tulevad haiglasse kaugetest maakohtadest taksoga ja takso ootab, kuni nad oma asjadega valmis saavad ja viib nad tagasi koju. Sinna läheb oluline protsent ravikuludeks määratud rahast. See kõik on minu arvates liiga äärmuslik ja Soome mõistes olen ma edasi parempoolne.
Iga päev Eesti ajalehti lugedes tunnen viimasel ajal hoopis, et olen muutunud tõeliselt vasakpoolseks. Kuigi on tõsi, et paljud inimesed on ise oma õnnetustes süüdi, on tõsi ka see, et ühiskond on nii tugev kui tema kõige nõrgem lüli. Kõik on omavahel seotud ja kui tundub, et miski on ebamõistlik ja kulukas, tuleb see teiseltpoolt tagasi. Samuti on selge, et sotsiaalne ebavõrdsus ei ole kellelegi kasuks. Vahet pole, kas inimene on oma hädades ise süüdi või mitte, inimese hätta jätmine on igal juhul ühiskonnale kahjuks.
Lugesin Postimehest artiklit sellest, kuidas päästeameti juhi arvates on väikelastega perel elektri väljalülitamine vastutustundetu, viidates Laekvere juhtumile. Statistika näitab, et 35 protsendis hoonetest, kus on hukkunuga tulekahjud, pole olnud elektrit. Meelde tuleb ka kiirabitöötajate kirjeldus korterist, kus keegi on purjus peaga kakeldes vigastada saanud ja ümberringi jooksevad keset kaitsmata elektrijuhtmeid väikesed lapsed ja pole näha, kus nad üldse magama peaksid ja kas neile ka keegi süüa annab.
Tahaks meenutada ka juhtumit, kus noor naine, olles tapnud oma sõbranna, süütas ennast koos oma 3-aastase pojaga põlema. Ajalehes oli intervjuu selle naise alkohoolikust emaga ja pärast selle lugemist oli raske öelda, kes selles süüdi on, et kõik nii läks. Juttu on olnud ka sellest, kuidas narkootikumide smugeldamine on noorte eestlaste seas populaarne, aga ka siin võib küsida, kas see on ainult selle noore süü, et ta sellise kuriteo sooritab, kui tal pole kunagi olnud võimalik endale mitte kõige elementaarsemaidki hüvesid lubada ja pole näha, et kunagi elu jooksul see üldse muutuda võiks.
Töötasin õpingute ajal Ida- Tallinna keskhaiglas hooldajana. Pärast öövahetuse lõppu, kus olin tegelenud inimeste erinevate väljaheidetega, läksin üle tee Stockmanni ja avastasin, et ma ei saaks siit oma palga eest mitte midagi osta, mitte ühtegi asja. Päeval läksin Pirita randa päevitama ja märkasin, et 30 minutit jeti laenutust maksis täpselt nii palju, kui ma kuu aja eest olin palka saanud. Töö oli raske, uskuge.
Kas need, kes endale kõiki hüvesid lubada saavad, on tõesti nii palju paremad inimesed kui need, kes ei saa?
Valimised on tulemas ja ajalehtedesse ilmub järjest rohkem ründavaid seisukohavõtte. Täna just lugesin, kuidas Taavi Rõivas rääkis Reformierakonna üldkogul jälle julgeolekuolukorrast ja sellest, missugune julgeolekuoht Eestile on Keskerakond. Rohelised mehikesed jne. Valimiste-eelne rebimine on jälle muutunud isikute vaheliseks sõjaks ja suur pilt tahab selle kõige vahele üldse ära kaduda.
Ma ei ole poliitikaekspert, aga minu nägemuse järgi on poliitikas olemas parempoolsed ja vaskapoolsed erakonnad. Reformierakond on parempoolne. See tähendab, et Reformierakond ei toeta astmelist tulumaksu, ei pea tähtsaks sotsiaalset võrdsust ühiskonnas, esindab suurfirmade huve. Keskerakond on kahtlemata andnud alust paljudeks süüdistusteks, kuid suurt pilti vaadates on see siiski vasakpoolne erakond, mille eesmärk on vähendada sotsiaalset ebavõrdsust ühiskonnas, riigis. Need pole muidugi ainukesed erakonnad Eesti poliitilisel maastikul, aga vastanduvad ehk kõige rohkem.
Meenub üks «Pealtnägija» saade, kus räägiti lendoravate kaitsmisest. Metsaomanikel keelati igasugune toimetamine teatud aladel, kuna seal elab lendorav. Metsaomanikud rääkisid, et jah, ega mul lendorava vastu pole midagi, aga see on minu isiklik raha, mis seal metsa all kinni on ja nüüd ma ei saa ju teenida mingit tulu. Metsaomanik pidi oma rahakotiga kinni maksma selle, et Eesti kaitseb lendoravat.
Mulle tundub, et ka Eestis teadvustatakse viimasel ajal rohkem sotsiaalseid probleeme. Me oleme ühisel arvamusel, et väikesed lapsed ei peaks elama elektrita ja ei peaks kasvama joodikute keskel tühja kõhuga ja see, et nii toimub, on vastutustundetu.
Aga kes on siin vastutustundetu? Reformierakonnal on taas kõige suurem toetus. Eestlane ise toetab parempoolset erakonda, kelle jaoks sellised teemad ei ole prioriteet. Äkki me ise oleme vastutustundetud? Tõin lendorava näite, illustreerimaks seda vastuolu ja kaksikmoraali – lendoravat tuleb kaitsta, aga riik ei ole nõus rahaliselt toetama. Lapsi tuleb kaitsta, aga kellegi teise rahaga, kellegi teise arvel. Me anname riigile, praegusele poliitikale andeks, et nad selle eest ei vastuta. Toidupank ja muud head ettevõtmised on suures soosingus, aga valime ikka Reformierakonda!
Ma saan aru, et Eesti majanduslik olukord pole kõige parem ja kui see teema tõstatada, on kohe argument laua peal, et aga me peame uhked olema oma väikese riigivõla üle. Tuleb toetada ettevõtlust ja nagu Anne Sulling ütles, me peame välja mõtlema, mida Euroopa tahab osta ja siis seda neile müüma. Ma küll pole poliitik, aga selle peale oleksin ehk isegi tulnud. Mingeid lahendusi nagu ei tundugi olevat. Väikesepalgaline eestlane kardab, et kui ta peab veel rohkem kuhugi ära maksma, siis ei tule enam üldse ots otsaga kokku. Astmelise tulumaksu mõte on Eestis naeruvääristatud, isegi tõsist debatti pole olnud.
Võib-olla mul pole õigust midagi öelda, sest ma ei ela Eestis. Aga ma näen asja kõrvalt ja ma tahaks öelda, et palun kuulake ära ka vasakpoolsed erakonnad. Ma tean, et ka minu Eesti sõprade seas on näiteks Keskerakond tabuteema. Aga ma rõhutan, et asja tuleb vaadata laiemalt. Eesti vajab vasakpoolsemat suunda. Ja vasakpoolseid erakondi on teisigi.