Neeme Korv: eesmärgita edasi?

Neeme Korv
, Postimehe arvamustoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neeme Korv
Neeme Korv Foto: Liis Treimann

Kuulasin eile hommikul ETV «Terevisioonist», kuidas tuntud liiklusjurist ja valitsuse liikluskomisjoni liige Indrek Sirk rääkis sellest, et riigikantselei ja majandusministeerium ei pea vajalikuks koostada uut rahvuslikku liiklusohutusprogrammi. Täpselt neil minuteil, kui Sirk teles selle pärast muret väljendas, sõitsid Tallinna lähedal Jõelähtmel autod külakuhja. Miks täpselt, pole veel teada, kuid ootamatu libedus oli kindlasti üks ahelavarii põhjusi. Hukkunuid õnneks polnud, kuid vigastatuid siiski.

Ma ei arva, et ükski arengu- või tegevuskava või muu seesugune dokument suudaks liiklusõnnetusi ära hoida. Kuid siiski pani kahe sõnumi üheaegne kuulmine mind mõtlema: kas maksab ikka rahulduda saavutatuga ja jääda, käed taskus, pealt vaatama?

Rahvuslik liiklusohutusprogramm oli meil aastateks 2003–2015.

Meenutagem: aastal 2002 hukkus meil liikluses 223 inimest. Visioon «100» ehk mitte üle saja hukkunu, mille mainitud programm eesmärgiks seadis, tundus mõnelegi utoopia.

Ometi oleme selleni jõudnud, ja mitte tühja koha pealt. Kes on seda aastate jooksul täpsustatud materjali lugenud, teab, et selle taga on olnud väga mitmesugused sammud, mida ametkonnad ennetusest järelevalveni on astunud. Ja mis veel kõige olulisem: on tehtud koostööd, mis, vaadakem tõele näkku, pole riigiasutuste puhul kaugeltki nii sage nähtus, kui ühise asja ajajate ja ühise rahakoti kasutajate puhul eeldada võiks.

Miks lõhkuda töötav süsteem? Olen enam kui veendunud, et mida rohkem iga ametkond jälle omaette tegutsema hakkab, seda enam kaugenevad nad jälle üksteisest ning maksumaksjale läheb kõik kokkuvõttes kallimaks.

Teiseks, me räägime ikka ja jälle, kuidas vajame ühiseid narratiive ja eesmärke. Aga miks me siis ühes valdkonnas, kus oleme ometi näidanud, et suudame nii eesmärke seada kui ka nendeni jõuda, äkki senisest praktikast loobume?

Loodame sellele, et autopark uueneb, teed lähevad paremaks ja liikluskultuur muudkui paraneb nagu nõiaväel? Erakondadel on valmisplatvormides liiklusohutuse teema sisse kirjutatud peaasjalikult tee-ehituse kaudu. Tore. Kuid nii Reformierakond, Keskerakond kui ka IRL räägivad ka hukkunute arvu vähendamisest. Peaministripartei lubab jõuda Põhjamaade tasemele. See tähendaks uut sihti – mitte enam kui mõnikümmend hukkunut aastas. Ehk julgeks liikluses püstitada samamoodi eesmärke arvude keeles nagu maksude, pensioni või palkade puhul? Või kuulaks asjatundjaid ja võtaks sihiks nullvisiooni?

Praegusaja auto on järjest mugavam ja lihtsamini juhitav ning mootorsõidukijuhtide koolituses oleme võtnud suuna üldisemate hoiakute kujundamisele, räägime sõitude planeerimisest ja juhi kui isiksuse arendamisest. Selle kõigega ei klapi kuidagi kokku kogu valdkonda puudutava ühise eesmärgi kaotamine.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles