/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Kas uuel aastal läheb vana kulunud lugulaul endise hooga jälle lahti? See küsimus tekkis siis, kui ajakiri Naised teatas tänavuse avanumbri kaanel, et poliitikasse siirdunud Maire Aunaste hakkab ettekandjaks. Mille peale vaheda sõnaga eksminister Jürgen Ligi nentis: IRLi juhatus on otsustanud, et iga köögitüdruk võib riiki valitseda. Mille peale omakorda nii sotsiaalmeedia sisustajad kui ka osa ajakirjanikest püüdsid käima tõmmata skandaali, et jälle on Ligi naiste kallal hambaid teritamas.
Ausõna, ära tüütab, kui iga kord, mil poliitiline võitlus vähegi põnevaks kisub, ilmuvad välja isehakanud sõnapolitseinikud, kes tõstvad kisa taevani, nagu oleks taevas maa peale langenud. Ühtesid noist, peamiselt ajakirjanikke, utsitab lokku lööma kõmujanu ja klikinälg. Teised – ja nood on eriti kurjad ning kättemaksuhimulised – juhinduvad haiglaslikkuseni pingutatud poliitilisest korrektsusest, mis käsib anda halastamatult tuld igaühe pihta, kelle sõnadest võiks aimuda pisemaidki seksistlikke või šovinistlikke, rassistlikke või ksenofoobseid mõtteid.
Arvate, et liialdan? Nüüd, mil kired Ligi kolme kuu taguse Jevgeni Ossinovski iseloomustuse «sisserändaja poeg roosast erakonnast» ümber on lahtunud, näeb eriti selgelt, kui liiale läks poliitilise kultuuri hoidmise viigilehe varjus korraldatud Ligi-vastane rünnak. Käiku lasti koguni süüdistused, et Ligi on solvanud kõiki mitte-eestlasi ja õhutanud vaenu venelaste vastu. Näiteks Delfi on nimetanud Ligi rahvusvähemuste krõbedaks siunajaks. Nood ülespuhutud etteheited meenutavad nõukogulikke nõiajahte, mil väidetavate rahvavaenlastega arvete õiendamiseks läksid käiku kui tahes mõõdutundetud argumendid.
Kuid hullem veel: poliitilise kultuuri isehakanud kaitsjad ei ole oma käitumises põrmugi järjekindlad. Kui Ossinovski nimetas Ligi Napoleoni kompleksis vaevlevaks teismeliseks tatikaks, kes isale vastu haugub, ei teinud keegi piuksugi. Ja mis eriti nahaalne: Ligile saatuslikuks saanud «sisserändaja poja» sõnapaarist on saanud väljend, mida võib nüüd mitte ainult muretult pruukida (nii iseloomustas Hans H. Luik Eestis Ekspressis Äripäeva peadirektorit Igor Rõtovit), vaid millest võib teha lausa aumärgi. Ajakirjanik Andrei Hvostov, sotsiaaldemokraat nagu Ossinovskigi, on pannud oma blogile uhkelt nimeks «Sisserändaja poeg».
Seesuguses perversseks kiskunud poliitkorrektsuse õhustikus tuleb anda au Aunastele, kes äigas nii ajakirjanduse kõmuküttidele kui sotsiaalmeedias möllavatele paranoikutele naiseliku elegantsiga kõrvakiilu. Ta ei hakanud sõnapolitseinike rõõmuks mängima lõuga väristavat solvunut, nagu Ossinovski, vaid pööras Ligi öeldu naljaks, lisades: «Selleks, et mind endast välja viia, peab rohkem pingutama. Sõbrad, elame edasi!»
Järeldus kainelt mõtlevale ja poliitkorrektsust põlastavatele Eesti inimesele: rohkem Aunastet, vähem Ossinovskit!