/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
Kas meie, ilmalikud Euroopa ühiskonnad, soovime, et meie elu juhiksid edaspidigi meie enda seadused, või lubame teistel enda tahet meile peale suruda, küsib ajakirjanik Edward Lucas. Pole raske olla vapper, kui usud, et sõbrad seisavad sinu selja taga, küll on mõistlik olla ettevaatlik, kui kardad, et neid seal ei ole.
Haigel inimesel võib ka kõige pisem kriimustus kaasa tuua surmava nakkuse. Terroristide rünnakud Prantsusmaal ja Venemaa katsed ülbitseda oma naabrite kallal ei ole ohtlikud mitte seepärast, et meie vastased oleksid olemuslikult tugevad, vaid seepärast, et meie enda poliitiline ja kultuuriline immuunsüsteem on nõrk.
Kas mäletate veel Iraani 1989. aasta fatvaad Salman Rushdie kohta? Sellel ei olnud midagi tegemist raamatu enda väärtusega. See oli võimumäng: kas lääs suudab vastu panna välisele katsele muuta islami jumalateotamise seadus ülemaailmselt tunnustatuks? Õige reageering oleks pidanud olema raamatu üheaegne väljaandmine tuhandete kirjastajate poolt ning selle lõikude ettelugemine kümnetes tuhandetes tele- ja raadiojaamades. See oleks äärmuslaste taotlused nurja ajanud. Hirmutamine on mõttetu, kui selle tulemusel ilmselgelt hirmu ei teki.
Selle asemel aga hirmutamine toimis ja toimib seniajani. Meie arguse eest on makstud ränka hinda. 1991. aastal tapeti Rushdie tõlkija jaapani keelde Hitoshi Igarashi ja haavati tõsiselt tema itaallasest kolleegi Ettore Capriolot. Norra kirjastaja William Nygaard elas 1993. aastal vaevu üle mõrvakatse. Rünnak türgi keelde tõlkija Aziz Nesini vastu tõi 1993. aastal kaasa Sivasi veresauna ja 37 inimese surma. Rushdie ise on kahelnud, kas «Saatanlikke värsse» üldse avaldataks, kui ta selle praegu kirjutaks.
See argus sigitas teisigi jubedaid tagajärgi. Hollandis mõrvati Theo van Gogh ja Pim Fortuyn, vaikima sunniti pseudonüümi all esinenud karikaturist Gregorius Nekschot. Ayaan Hirsi Ali põgenes kodumaalt. Kui Taani ajalehes Jylland-Posten ilmunud karikatuurid tõmbasid 2005. aastal endale islamifanaatikute raevu, söandasid neid taasavaldada vaid üksikud ajakirjandusväljaanded – ja nendegi toimetajad suurelt osalt vallandati ning avaldati lömitavad vabandused. Charlie Hebdo, jäärapäine, trotslik ja – mis peamine – isoleeritud väljaanne, oli hõlpus sihtmärk.
Kõik see seisab täiesti eraldi Euroopas käivast arutelust immigratsiooni või integratsiooni või islamiteoloogia või selle üle, kas antisemiitlikud karikatuurid on rohkem või vähem sallitavad kui pildid, mida peavad solvavaks vagad muslimid. (Tasub meelde tuletada, et džihadistide terrori kindlalt kõige suuremad ohvrid on olnud kaasmuslimid.)
Siin on mängus midagi muud, nimelt tahtejõud. Kas meie, ilmalikud Euroopa ühiskonnad, soovime, et meie elu juhiksid edaspidigi meie enda seadused, või lubame teistel enda tahet meile peale suruda? Praegune olukord paistab õige lohutu. Me kaotasime lahingu karikatuuride pärast. Silmapiiril terendavad suuremad ja kurjatõotavamad lüüasaamised: suurlinnades on aina ohtlikum olla avalikult juut.
Kõik eelöeldu käib ka Venemaa avaldatava surve kohta. Kui Kreml näeb, et katsed naabrite kallal ülbitseda annavad tagasilöögi, tuues kaasa suuremad kaitsekulutused, suurema Atlandi-ülese kaasalöömise, jõulisema keskendumise Euroopa lõimimisele ning sihikindla Venemaa spioonide ja räpase raha otsimise, siis ta tõmbab tagasi. Seni on reageering olnud kahevaheline. Nii nagu toimetajad kaaluvad, kas avaldada lugu või pilt, mis ei meeldi muslimitele, nii ei valitse ka rinderiikides kindlust, milliseid tagajärgi võib kaasa tuua vastuseis Venemaa survele. Pole raske olla vapper, kui usud, et sõbrad seisavad sinu selja taga, küll on mõistlik olla ettevaatlik, kui kardad, et neid seal ei ole.
Kollektiivne argus avab ukse ka äärmusele spektri teisest otsast. Kui sind ei abista mõõdukad sõbrad, võivad seda teha äärmuslased. Marine Le Peni Rahvusrinne ja Ukraina rahvusäärmuslased saavad selles ühtmoodi kasu, rõõmustades üliväga vastavalt džihadiste ja Putini režiimi.
Nii nagu on väär reageerida terrorirünnakutele ajakirjanike vastu kurjasoovijatele dialoogi pakkumisega jumalateotamise seaduste üle, nii on ka väär reageerida Venemaa rünnakule Ukraina vastu uue julgeolekukorralduse pakkumisega. Džihadism ei ole külgetõmbavam kui putinism. Kuid mõlemale annab tuge sihikindlus – ja mõlemat innustab meie nõrkus.