Kui mind solvatakse, siis ma ei tapa solvajat, vaid ma naeran ta välja nii, et ta nutab, kirjutab pilke- ja naljaajakirja Pilkaja peatoimetaja Andrus Tamm.
Andrus Tamm: kes kardab satiiri?
/nginx/o/2023/01/30/15109443t1h2f17.jpg)
13. jaanuar 2015, 15:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On öeldud, et tänapäeval on kirjanike rohkem kui lugejaid. Pariisis toimunud veretöö järel tundub olevat Eestis huumoriasjatundjaid rohkem kui humoriste või karikaturiste ning üks on enda arust targem kui teine.
Verine terroriakt satiiriajakirja «Charlie Hebdo» toimetusele oli räige rünnak inimkonna põhiõiguse, demokraatliku sõnavabaduse vastu. Satiir ja tema teravaim osa – poliitiline karikatuur – on läbi ajaloo ühiskonna põhiväärtusi kaitstes võidelnud veretult ja vägivallatult kõigi meid ahistavate ilmingute vastu, olgu need inimlikust harimatusest ja rumalusest tulenevad poliitilised, majanduslikud, usulised või muud probleemid. Demokraatia on saanud ränga trauma ja saab vaid loota, et prantsuse kauaaegne satiiri- ja karikatuurikultuur tõuseb saadud hoobist hoolimata veelgi kõrgemale tasemele. Terroristide tegevus ei tohi hirmutada inimesi, vaid sel peab olema hoopis vastupidine efekt – näiteks BBC juba loobus reeglist, mis keelas Muhamedi kujutamise oma saadetes.
Meie tele-, raadio- ja meediakanalites räägitakse vaid umbtõsiselt, kuidas ikka on paha, et selline asi juhtus ja kohe järgneb sellele jutt, et sõnavabadust kuritarvitatakse ja seetõttu on ajakirjanikud ise süüdi, sest selline blasfeemia (pühaduseteotus) ei kõlba kusagile ja pole vaja tuld torkima minna. Öeldes «paras neile, mida nad torgivad, nüüd nad said, mis tahtsid,» on puha terrorismi õigustus, mida võiks üle kanda ka USAs kaksiktornides, Hispaania rongipommides või siis ka Beslani tragöödias hukkunutele, rääkimata teistest terroriohvritest üle ilma.
Väljenduda, et ise nad norisid ja said, mis tahtsid, on sama absurdne kui öelda, et pronkssõduri äraviimisel toiminud rahutused on eestlaste süü. Sama absurdne, kui kiita Putinit, et see lasi Pussy Rioti tüdrukud kinni panna, kes oma grotesksel kombel satiiritsesid vene õigeusukiriku ja Venemaa võimude suhte üle. Kui Astrid Kannel ütles ETV eetris, et Putin on kloun, ja selle peale oleks tulnud mõni Kohtla-Järve halli passiga venelane ja lasknud pool ETV toimetust maha, siis sellise loogika järgi oleks ETV süüdi olnud? Kes iganes õigustab Pariisis toimunut ja otsib sellele põhjuseid, on ise potentsiaalne terrorist, valmis tapma oma solvaja.
Meie pseudomoraalijüngrid aga pabistavad, nagu selles vanas anekdoodis elevandist, kus eestlane huvitub, mida elevant küll minust arvab. Siin tekib mul tahes-tahtmata võrdlus, et elame nagu ikka veel mõisnike võimu all, aga kohalikud kilter, kubjas ja aidamees hoiavad meil silma peal ning kui julgeme nalja heita meile ülemaks seatute üle, siis on oht mõisatallis saada 10 piitsahoopi, seega parem hoida madalat profiili. Tundub, et meie inimestele mõjub 700 orja-aasta ja nõukogude tsensuuri koosmõju. Sellise kartusega hakkab toimima enesetsensuur ja nii ei julgeta varsti isegi poliitikuid koomilises võtmes näidata.
Kus on sõnavabaduse piir? Kas seal, mida dikteerivad võimulolijad või mida võib endale lubada vaba ühiskond? Kui Rootsis on lastesaade, mille peategelasteks on meeste ja naiste suguelundid ning seda peetakse normaalseks, aga on keelatud kritiseerida sisserännanute tõttu tekkinud probleeme, siis kas on tegu ikka vaba ajakirjandusega? Kuid kaitstes sõnavabadust, mis on seotud moslemite üle naervate piltide avaldamisega, peaksime sõnavabadust laiendama, sest nagu ütlevad moslemid ise, et OK – pilate meid, aga miks siis juutide üle irvitamine on antisemitism, ja neegrite üle naermine rassism? Selekteeriv sõnavabadus?
Kui vägivallatu, vaid väljanaermise relva kasutava organi vastu rakendatakse argumentide asemel poliitilisi repressioone või, veelgi hullem, fanaatiliste usuhullude verist vägivalda, on maailm ikka vägagi mäda ja seda tuleks kiiresti muutma hakata! Parimaks vahendiks võiks olla vast naer. Kui sulle sülitatakse näkku, siis sülita vastu, aga ära tapa! Kui mind solvatakse, siis ma ei tapa solvajat, vaid ma naeran ta välja nii, et ta nutab.
Maailmas on praegu toimumas karikatuuride kogumine «I am Charlie Cartoon Festival» raames vaba ajakirjanduse toetuseks. Seal on osalemas teiste seas Eesti karikaturistid ja – üllatus-üllatus! – osalevad ka moslemid. Eesti ainus nalja- ja pilkeajakiri Pilkaja igatahes terrorit ei karda ja julgeb välja tuua teravalt ühiskondlikud probleemid, eriti peale Pariisis juhtunut. Satiiri ei saa köita poliitilise korrektsuse ahelatesse. Voltaire on öelnud: «Ma ei ole nõus sellega, mida sa ütlesid, aga ma olen valmis surema sinu õiguse eest seda öelda».