Juhtkiri: kõik on reeglipärane. Ja kõik on vale

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tagajärjed ei ole üksnes neil meie tegudel, mida teeme, vaid ka neil, mis me tegemata jätame. Jaanuari esimesel päeval Lääne-Virumaal Laekveres toimunud traagilise majapõlengu puhul on mängus nii tegu kui tegevusetus. Ja kumbki neist ei näita meid ühiskonnana just parimast küljest.

Selle seose näitamise eest oleme osaliselt tänu võlgu päästeameti peadirektorile Kuno Tammearule, kes läinud nädala lõpus Postimehes majapõlengu kaudsetele põhjustele viitas. Tulekahjus hukkunud ema ja kahe lapse majast oli elekter välja lülitatud, ilma elektrita maja on aga paratamatult suuremas ohus. Inimene vajab, eriti talvisel ajal, kodus valgust ja sooja. Kui elektrit ei ole, tuleb selleks kasutada lahtist tuld, see on aga alati ohtlik.

Majas oli võlgnevuse tõttu elekter välja lülitatud eelmise aasta novembrist. «Ma ei saa päästeameti juhina aru, kuidas saab võtta ära voolu perelt, kus on lapsed. Ma arvan, et see on vastutustundetu,» ütles Tammearu. Tal on õigus, see ongi vastutustundetu. Aga ometi see juhtus, just nagu paljude teiste perede puhul, kes elektriarvet maksnud ei ole, olgu mis põhjusel tahes.

Muidugi, kõik on justkui reeglite kohane: elektrifirma on äriettevõte, kes käitub äriettevõtte reeglite järgi. Valla sotsiaaltöötaja hinnangul perega probleeme polnud ja nad tulid toime. See võib tähendada ka seda, et abi küsima ei tahetud minna, sooviti ise hakkama saada. Keegi ei teinud midagi otseselt valesti, aga tulemus on ometi nii vale, et ka päästeameti peadirektor ei saa aru, kuidas see võimalikuks sai. Näib, et neil mõtlejatel, kes masinlikkuse ja kurjuse vahel seost on näinud, on ilmselt vähemalt osaliselt õigus.

See on riigi pool asjast. Teine on inimeste endi pool. Eesti inimesed on hea meelega valmis abivajajaid aitama, ühiskonna üldine tervis ja heaolu ei ole neile võõras mure. Sama kinnitab siseministeeriumi hiljutine uuring vabatahtlikust tegevusest: ligi kolmandik Eesti elanikest on viimase aasta jooksul vabatahtlikus tegevuses osalenud. Seda märkab ka sotsiaalkampaaniate ajal, hädasolijad reeglina toetuseta jäänud ei ole. Pigem on küsimus selles, kuidas jõuab teave abivajajatest abi vahendajateni, ja nendelt omakorda avalikkuseni. Ilmselt on just see vahelüli see, mille toimimine parandamist vajaks.

Kuid on ka selge, et vabatahtlikele abistajatele ei saa panna koormat ja vastutust, mida riik peaks kandma.

Eesti on küll ühinenud Euroopa sotsiaalhartaga, kuid ei ole ratifitseerinud seda osa sellest, mis käsitleb inimeste õigust eluasemele. Kui vaadata harta teksti, siis eluaseme puhul on olulised ka selle rahuldavad tingimused, ja ilmselt on elektriga varustatus just üks sellistest.

Mõneti on arusaadav, et Eesti riik ei ole nii rikas, et suudaks kohustuseks võtta kõigile rahuldava elupaiga tagamise. Kuid mingisugust seaduseks saavat kokkulepet oleks siiski vaja: näiteks sellist, mis vähemalt lastega perede puhul elektrit välja lülitada ei luba. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles