Vahur Kersna: nimed meie lipuvardal

Vahur Kersna Foto: Erakogu

Saime oma maakodus Karourus enne iseseisvuse taastamise päeva lipuvarda püsti. Saunaahi on küll veel pooleli, aga muu on tehtud. Lipumast oli nagu olulisemate tööde lõpurituaal, hurraa. Oma neljandal sünnipäeval tõmbas Kelvin plagu vardasse.

Naabrimees Toomas tuli ka ükspäev vaatama. Vaatas sellise... imeliku näoga. Küsisin, et sul oma vanaema talus ikka on lipuvarras? «Tead, mind see Eesti asi väga ei koti,» rähmas Toomas ainiti järve silmitsedes. «Eesti riik ei hooli oma inimestest. Igal pool mujal maailmas riik hoolib oma kodanikest, aga meil taob ainult jalaga munadesse.»

Toomas on viimased 20 aastat mööda välismaad tööl käinud. Norras naftaplatvormidel, Soomes rebasekasvatuses, Rootsis hambatehnikuna. Tubli, töökas ja abivalmis mees. Nüüd on tal kodus noor naine, kolmekuune tütar ja kutse minna paigaldama ventilatsiooniseadmeid polaarjoone taha. Toomas kaalub, kas ikka läheb. Muidugi mine, mida sa põed! Vaabina poe taga pole mõtet talvel konutada. Sama pime.

Aga mis puutub Eesti riiki, siis rääkisin talle, kuidas Mumbai slummis kerjuste jõuk mind ründas. Ja sellest, mismoodi pühiti kokku jäsemeid pärast autopommi plahvatust Bagdadi Surmateel. Mida tundsin, nähes õhtupäikeses higist pärlendavat valget rasvamagu hiilimas umbes kaheksa-aastase kaunitariga oma Phnom Penhi hotellituppa. Ning kui jubedalt haiseb sudu, mis matab hingamist Pekingi äärelinnas. Olen seda kõike omal nahal kogenud. Sina, Tom, sa võid olla näinud seda telekast, aga... sa ei usu seda. Mina oma töö ja saatuse tõttu tean liigagi hästi, kuidas enamik maailmast elab.

Kristel ja Kristiina
Minu sõbral on väga toredad kaksikutest tütred. Kristel lõpetas ERKI ehtekunstnikuna. Tegi minu Liinale sünnipäevaks sellise komplekti, et oh-oh-hoo! Hullult andekas, mis sa teed, oma isa tütar! Tõin Namiibia kõrbest kauneid kive – äkki Kristel teeb nendest Liinale veel miskisugust kunsti, muidugi mitte niisama, ikka raha eest! Aga ta ei võta teha, tal pole aega. Sest ta toksib haigla andmetöötluses arvuti­klahve. Ja igatseb õhtuti Soome tööle. Ühe aasta pani seal Nokias juba telefone kokku.

Kristiina on aga resident-ortopeed, kes sügeleb samuti Soome. Ütleb, et Eesti on üks mahajäänud kolgas. Tööd palju, palk väike, kolleegid suhtuvad naisortopeedi kui ufosse.

Rääkisin neidudele, et Vana Euroopa, muust maailmast rääkimata, kuulab lugusid meie argipäeva e-Eestist ammulisui. Nagu teateid teistelt planeetidelt. Neile on ulme, et kui sa lapse saad, siis võid kõik vajalikud dokumenditoimingud sooritada internetis, kodust lahkumata. Või et samamoodi, viie minutiga, esitad tuludeklaratsiooni või asutad ettevõtte. E-kool ja digiretsept on muu Euroopa jaoks hullem fantaasia kui Tähtede sõda!

Meil kulub tunduvalt vähem närve ja kingataldu mööda ametiasutusi kammimiseks. Ja fakt, et Eesti SKTst upub teadusesse 1,2 protsenti, ELis keskmiselt 0,7.

Tiina
Tiina sõidab BMWga ja näeb välja tunduvalt parem kui Pamela Anderson. Nüüd, kuldses küpsuses, sünnitas beebi, kelle isast me ei räägi, aga kõik teavad niikuinii. No vaata plikale näkku!

Tiina räägib, et Eesti on üks nõme koht, esimesel võimalusel tõmbaks ta siit uttu. Sest tema 23-aastane musklimehest poeg jäi pärast kolme aastat Soomes ehitamist töötuks. Kuna Mikko oli vormistatud sellise Eesti firma kaudu, kes maksis lõviosa teenistusest mustalt, sai ta töötuna pool aastat kätte vaid 3600 krooni kuus!

Ja kui poiss läks nüüd küsima toimetulekutoetust, öeldi talle, et mida sa tahad, sa oled ju ülalpeetav, elad ema juures! Ema polnud loll, sõlmis teises toas elava pojaga üürilepingu ning Eesti riigil ei jäänudki muud üle, kui kanda 1000 krooni kuus jõmmkäraka arvele.

Rääkisin Tiinale, et muu maailm ei oska kaunimates fantaasiateski ette kujutada sellist vanemahüvitist, nagu meie siin saame. Sada protsenti eelnenud poole kalendriaasta palgast. Ja seda 575 päeva jutti. Praegu keskmiselt 11 410 krooni.

USAs läheb tibi lotendava kõhunahaga juba kolmandal nädalal tagasi posti ümber väänlema või hamburgereid müüma. Ja kedagi ei huvita, kuhu ta beebi paneb.

Ants
Doktor Ain Kaare, Tartu superhematoloog rääkis mulle, kuidas hiljuti oli tema juurde jõudnud kolmekümnendates aastates väiketalunik Ants. Tubli töömees, aga samas ka selline susserdaja, kes võtab vanaemalt 60 000 laenu, et sõita sellega Ameerikasse lõbutsema.

Nojah, haigus, mis kahe väikese lapse isa tabanud oli, osutus tõsiseks. Rohkem kui tõsiseks. Majanduslikus mõttes natuke Kaval-Ants, polnud noor mees seni väga hädas olnud sotsiaalmaksu maksmisega. Ausalt öeldes oli päris ilma hakkama saanud.

«No mis seal’s ikka, maksan selle ravi kinni!» lubas ta arstile. Doktor tegi kiire arvutuse ja esitas numbri. Selle peale tõmbus mees kaameks. Nulle oli niiiii palju...

«Neid inimesi, kes sellise ravi ise kinni maksta jõuavad, on Eestis ikka väga vähe,» resümeerib dr Kaare.

Ja veel kord Toomas
Tegelikult rääkisin kogu selle jutu naabrimees Toomasele. Seejärel vestlesime veel aiatraktoritest, tema lapse gaasivaludest ja naabri Marest. Lahkudes vaatas Toomas mulle otsa ja ütles, et tead, siiski – ma panen enda hoovile ka lipuvarda. Vaatasin naabrimehele otsa ja lubasin kinkida lipu.

Eile aga mõtlesin ümber. Kingin talle hoopis vimpli. See võib kogu aeg mastis rippuda, iga jumala päev.