Miski ei ole kallim lähedaste ja lastega või lapselastega veedetud ajast. Meie lapsed on kõige pikem plaan, mida eluajal ette mõelda. Ainult nii kestab edasi inimese lugu, nagu kestab riik ja rahvus siin jahedal põhjamaal.
Kristen Michal: kõige pikem plaan
8. jaanuar 2015, 15:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pisut enam kui dekaad tagasi kirjutas Siim Kallas essee lastetu maailma tragöödiast. Kirjutas hästi ja südamega. Sellest sai hoogu mõte, et kui Eesti on iseseisev, siis mida teha, et see iseseisvus ka kestaks. Või, et kõigel oleks väärtus, mis kestaks natuke kauem kui meie eluhetk.
2003. aastal sai sellest mõttest ning aruteludest alguse vanemahüvitis. Minu meelest konkurentsitult parim otsus, mida Eestis seni tehtud. Mis seal salata, teise lapse sünni puhul sai ka minu pere sellest turvatunde.
Mäletan tollaseid debatte emapalga ümber ja kaitseid see kraavi keerata. Mäletan selle idee vastaseid, kes hirmutasid mõttega, kuidas kõik korterid ja majad on edaspidi täis lapsi ning enam ei jätku tööstuskaupu. Või ühe erakonna esindajaid, kes jagasid Tammsaare pargis postkaarte sõnumiga, et vanemahüvitist sellisena teha ei tasuks, see peaks olema rohkem sotsiaaltoetuse moodi. Õnneks tegi tollane valitsus idee teoks ja selle üle otsustajad võivad auga ajalukku vaadata. Poliitikuid kiidetakse harva, kiidame siis, aus asi.
Vanemahüvitis ja selle sõnum töötas. Lapsi sündis, või nagu Eestis öeldakse, muretseti. Vanemahüvitis sai ajas pikemaks ning tänagi annab peredele suurt kindlust teadmine, et lapse sündimine ei ole mure, vaid ühiskonna poolt toetatud rõõm. Vanemahüvitisele järgnes teadmine, et järgmine oluline kitsaskoht on lasteaiakohtade küsimus. Küll üritati riigi raha eest omavalitsuste tööd ära teha, sellest tuli hiljem isegi pahandamine, et miks ei tehta seda nii kogu aeg. Kitsaskoht on see tänaseni, kus rohkem, kus vähem.
Järgmised sammud sel teel on olnud lastetoetuse kasvu osas. Alguses suurenes lastetoetuste vajaduspõhine osa. Parempoolsed nimelt arvavad, et toetust peaks enam andma just neile, kes seda vajavad. Ja jätta andmata neile, kes tegelikult saavad ilusti ise hakkama ja näeksid heameelega, et toetus läheks õigesse kohta. Nii ka läks, just lastetoetuste vajaduspõhine osa suurenes esimesena.
Kevadel moodustunud valitsuspartnerlus tõi ka ühetaolise osa tõusu, lastetoetus tõuseb 2015. aastal esimesel ja teisel lapsel 19 eurolt 45 eurole ning kolmanda lapse toetus tõusis 100 euroni. Kui vaadata tagasi – võiks öelda, et üsna järjekindel areng.
Rohkem on parem
Selles 11 aastat tagasi kirjutatud essees kirjutas kahe lapse isa Siim, et laste saamine on keeruline ja julgust nõudev tegu. Eriti väikelaste vanematelt. Eriti emadelt. Kõik, kes on lapsevanemad, mõistavad seda. See tähendab kindlasti teatud ajaks eemale jäämist sotsiaalsest suhtlusest, võib-olla ka peatumist erialases arengus või õpingutes. Seda, kuniks lapsed on suuremad ning igaüks käib pisikeste sammudega juba oma rada.
Eesti on teinud häid valikuid, et pakkuda peredele kindlustunnet. Kuuldavasti oleme maailmas üks paremaid kohti pere loomiseks ja laste saamiseks. Meie järgmine suurem samm peaks olema sõnum, et rohkem on parem. Et sünniks esimene laps ja teine ning seejärel kolmas. See pole ettekujutus sünnitusmasinatest, nagu kriitikud arvavad. Ahjaa, neilt kriitikutelt võiks vahel ka küsida, mitme lapse vanematena nad kogemust jagavad. See selleks.
Tagasi teema juurde – kahe lapse edukas isa Siim kirjutas ka tollal, et miski tegelikult ei takistanud saamast kolmandat last. Kui, siis vahel mõte oma argipäevale ja küsimus, et paljude jaoks oleks kolmanda lapse sünd juba pisut muretsemine. Selleks peaks taas ette võtma midagi sellist, et kõik saaks ühtemoodi aru: suur pere on hea uudis ja me kõik paneme sellele õla alla.
Kolmanda lapse toetus kolmekordseks
Pikka aega on peades keerelnud mõte, et lastetoetus peaks tõusma alates kolmandast lapsest. Järsult. Nii, et paneks mõtlema. Meie idee on, et tänase 100 euro asemel saaks sellest 300 eurot. Olen isegi näinud, et kui sellest rääkida, hakatakse arvutama, mida see siis tähendab. Aga täpselt seda on vaja – et kõik korra mõtleks, miks ka mitte, äkki…?
Juba kuulen kriitikuid: «no siis küll hakkavad sünnitama igasugused, kes vanemaks ei kõlba», «lapsevanemaks olemine saab ametiks». Arvake ära, kas sama jutt oli ka 2003. aastal? Ärge nähke postkaartidega vaeva, see on tõsine asi. See ongi meie suur lugu. Väike riik, mis sai suuremaks. Ja rahvas, millel on tulevik. Kui kellegi on parem narratiiv, siis andku teada.
Ahjaa, kas see on kulukas? Kahtlemata. Kuid see on kulukas ainult juhul, kui see toimib. Ja mida meil kaotada on? Isegi kui see nõuab, et küsime suitsumeestelt rohkem suitsu eest või iga promill tuleb pisut kallim, siis oleme hästi hakkama saanud. Lastest pikemat plaani ei ole.