Kirjanik Erik Tohvri fenomen

Erik Tohvri teosed on raamatukogus väga nõutud. Foto: Mihkel Maripuu

Viieteistkümne aastaga ligi kakskümmend kaheksa romaani, millest omakorda mõned koondunud tetraloogiaks («Kodutute küla»), triloogiaks või jagunenud kahte ossa, lisaks üks memuaarteos, enamik märkega «läbi müüdud», kokku tublisti üle 8000 lehekülje – niisugusest balzaciliku mahuga sõnaloomingust piisaks mitme kirjaniku elutööks.

Erik Tohvrile alias Hans-Erik Laansalule algas see kõik põhitööst pensionile jäämisega 66. eluaastal, kui «Majad jõe ääres» leidis 2000. aasta romaanivõistlusel esile tõstmist, ning on kestnud siiani, läinud aastal ilmunud romaanini «Ühe katuse all». Kui see pole fenomen, siis mis see on?

Kirjanduse populaarsust on tavaks viimasel ajal mõõta Apollo ja Rahva Raamatu edetabelitega, ehkki seal troonivad sportlaste, näitlejate, meediategelaste elulood, aime- või eneseabiraamatud. Aga kui tulevad andmed raamatukogulaenutustest, läheb võitjakroon üle Erik Tohvrile kui enim nõutud eesti kirjanikule. Seegi on fenomen, mida ei saa eirata. Tohvri on lugejatest selle osa kirjanik, kes tõenäoliselt moodustabki Eesti praeguse lugejaskonna põhivara, lugemiskultuuri ajastu viimased mohikaanlased – enamasti maal, alevis või väikelinnas elavad pensionieas naised. Kohtumisõhtutel raamatukogudes olen ka ise nende seltsis viibinud. Naljaga pooleks on kirjanik öelnud, et ta peaks ehk oma romaanid varustama hoiatusega «alla 50-aastastele keelatud». See tähendaks siis, et neil, kes pole jõudnud kuldsesse keskikka, aga kellel ometi on säilinud lugemisharjumus, seisab Tohvri avastamine kirjanikuna veel ees.