Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: sotsid ei ole veidrikud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Abdul Turay | FOTO: Pm

Valija ootab sotsidelt ausat debatti, kuid saab vastu vaikuse. Kolumnist Abdul Turay kirjutab, et teistes endistes kommunistlikes riikides on sotsid valitsuses või vähemalt peamine opositsioonipartei. Miks nad siis Eestis sellised viletsad on?

Kes küll tahaks praegu olla sotsiaaldemokraat? Poliitikaanalüütikute sõnul pole neil juhte, tulevikunägemust ega ideid. Neid isegi ei austata. Ja mis kõige hullem – nende enda propaganda jätab neist mulje kui veidrikest või pervertidest.

«Mis ühendab neid inimesi: Tony Blair, Olof Palme ja Tarja Halonen... nad on kõik sotsiaaldemokraadid,» kuulutab nende veebilehekülg rahvusvahelise kujundusega päises.
See kõlab, nagu teataksid nad valijatele: «Vaadake, inimesed, meiega olla on normaalne, see ei ole imelik ega pentsik, see on täiesti normaalne!»

Mõned inimesed arvavad, et homod on perverdid. Homode surverühmad kasutavad samasugust taktikat: «Elton John, Leonardo da Vinci ja Yukio Mishima – kõik nad olid homod.»
Ausalt, poliitikul või avaliku elu tegelasel on lihtsam ja mugavam ennast näidata homona. See võidab neile teatavat tunnustust, veidi mõistmist, ehk isegi sümpaatiat. Kui juba oled end avalikuks tegelaseks muutnud, oled kogu aeg avalikkuse silme all.

Aga hakka sotsiks, nagu mõned poliitikud on meeleheitest teinud, ja ole valmis hoidma madalat profiili. Kas olete viimasel ajal kuulnud midagi endistest Rahvaliidu juhtidest Ene Tombergist ja Karel Rüütlist? Nad on nagu külma sõja ajal Venemaale karanud lääne spioonid. Keegi ei kuulnud neist enam midagi.

Võib-olla tuleks sotsidele anda suuremad õigused ühiskonnas. Äkki peaks ka nemad korraldama «uhkuseparaade»?

Samal ajal jätkub nende parteis katastroofide jada. Pärast täielikku ämbrit nüüdseks pildilt pea täielikult kadunud Rahvaliidu liikmeid üle võttes kaotasid nad Rakveres kaks liiget, mis tähendab, et erakond kaotas kontrolli sealse volikogu üle. Tallinnas kõlavad korruptsioonisüüdistused. Katrin Saks lahkus Tallinn 2011 nõukogust ja sõitles erakonda. Ning arvamusküsitlustes on erakond ikka tagareas, kuigi valimisteni on vaid pool aastat.

Mis puutub nende juhti, siis võttis sotsioloog Juhan Kivirähk Kuku raadios kenasti kokku selle, mida inimesed mõtlevad: «Meie poliitika on ka väga juhikeskne. Meil on Edgar Savisaar ja Andrus Ansip ja ka Mart Laar paistab silma.»

See oli viisakas viis öelda: «Jüri? Milline Jüri?»
Pihli vastu ei peaks liiga karm olema. Ta annab endast parima. Ta oskab tõeliselt hästi välja öelda seda, mis on nagunii kõigile selge: vähendame tööpuudust, suurendame töökohtade arvu, ja kui see õnnestub, siis täidame need ja teeme tööd.

Tegelikult peaks veidrike rollis olema Keskerakond. See on puhteestilik nähtus. Teist sellist parteid pole kogu Euroopas. Mõne aasta eest oli neil raskusi enda koha leidmisega Euroopa Parlamendis. Lõpuks liitusid nad liberaalidega – iseäralikult sellesama fraktsiooniga, kuhu kuuluvad Reformierakonna esindajad.

Sotsiaaldemokraatidel on olemas ehtne ideoloogia. Nende erakonnas on palju andekaid inimesi: Eiki Nestor ja Indrek Saar, kui mainida vaid paari nime. Ei tasu unustada, et ka meie president on sotsiaaldemokraat, mis on päris imelik, sest ta on üles kasvanud maal, kus igasugune sotsialism ja sotsiaaldemokraatia on tõepoolest veidrike pärusmaa.

Sotsidel peaks olema iseenesestmõistetav toetuspind, nad peaksid olema õpetajate, medõdede, talutööliste, poetöötajate, pensionäride ja töötute erakond. Inimesed, kes toetavad Keskerakonda, peaksid toetama neid.

Miks nad siis sellised viletsad on?
Põhjuseks võib pidada häbimärki, mis on kinnistunud sõna «sotsialism» külge.
Tõepoolest, Eestis toetavad noored, kelle eakaaslased Suurbritannias või Saksamaal valiksid sotse, hoopis teisi erakondi.

See ei seleta aga, miks teistes endistes kommunistlikes riikides on sotsialistid ja sotsiaaldemokraadid valitsuses või kujutavad endast peamist opositsiooniparteid. See ei seleta ka seda, miks Eestis on sotsiaal­demokraatide populaarsus kahanenud.

Põhjuseks võib pidada ka juhtide puudumist. Miks nad ei suuda leida endale tugevat juhti? Kas see on tõesti nii raske? Sotsiaaldemokraatidel on kümneid tuhandeid toetajaid ja liikmeid. Kas kellelgi neil pole mingit karismat? Kas keegi neist pole fotogeeniline? Kas keegi neist ei soovi olla juht?

Võib ka väita, et koalitsioonisüsteem ei paista neile kasuks tulevat. Lõppeks sõltub koalitsiooni juhtpartei saatus valijate meeleolu muutusest. Väiksematele partneritele on koalitsioon võrdne pärispatuga: see mõistab nii sinu kui ka su järeltulijad igaveseks ajaks hukatusse. Sotsid mõisteti hukatusse, kui nad olid kriisi ajal koalitsioonis, ning see osalus avaldab mõju ka pärast seda, kui nad on sealt lahkunud.

Samuti ei ole nad saanud kasu koalitsiooni populaarsuse tõusust viimastel kuudel, ehkki euro tulek ei juhtunud üleöö, selle kavandamiseks kulus aastaid ning oma osa etendasid selles ka sotsid. Ja kui nad oleksid astunud teistsugusesse koalitsiooni Keskerakonnaga, oleks nad olnud taas hukatusse mõistetud.

Välisvaatlejate meelest kaotavad aga sotsiaaldemokraadid eelkõige sellepärast, et nad ei suuda kuidagi teha seda, mida oma veebilehel näivad lubavat. Erinevalt rahvusvahelise välimusega veebilehest ei ole nad seda ise. Nad ei ole suutnud tähele panna, kuidas ja miks nende mõttekaaslastel on läinud hästi teistes riikides ja teistel aegadel.

Üks sakslasest sõber, kes on sotsiaal­demokraat nii Eestis kui ka Saksamaal, märkis, et Saksamaal tulid sotsiaaldemokraadid võimule majanduslanguse ajal 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul, mil inimesed mõistsid, et vabaturumajandus ei toimi.

Inimesed tahtsid, et valitsus suurendaks kulutusi, nad tahtsid paremaid sotsiaalseid tagatisi ning soovisid, et valitsus maksustaks rikkaid.
Ka USAs tuli Roosevelt suure majanduskriisi ajal võimule, pakkudes välja «uue kursi», mis tähendas suuremaid riiklikke kulutusi ja avalikke töid töötuks jäänud inimestele.

Eestis ei julge sotsiaaldemokraadid sellest isegi kõnelda. Kellelgi pole julgust teha ettepanekut loobuda ühetaolisest tulumaksust, suurendada sotsiaalkulutusi, maksustada rikkaid. Keegi ei söanda lausuda: «Kui meist peab saama Põhjamaa, siis miks ei võta me omaks Põhjamaade majandussüsteemi?»

Ma ei taha siinkohal öelda, kas need mõtted on õiged või valed, aga võiks oodata, et keegi vähemalt pakub need välja. Võiks oodata ausat poliitilist debatti. Selle asemel valitseb meil vaikus. Selle asemel kõneleb meil Jüri Pihl turuvabaduste laiendamisest ja nähtamatu käe abistamisest.

See on parempoolsete idee. See on midagi, millest kõneleb Mart Laar. Kas Pihl tahab olla Pihl või Laar?
Praegu lähevad asjad väidetavalt paremaks ning võimalus on kaduma läinud. Mida siis kavatsevad sotsid teha häälte võitmiseks?

Vastus on kindlasti kuskil olemas, aga ilmselgelt mitte Eestis. Võib-olla nad peaksid seda küsima Tarja Halonenilt või Tony Blairilt? Viimasel pole nagunii praegu suurt midagi teha.

Tõlkinud Marek Laane

Tagasi üles