Juba mitmendat aastat enne talve lõplikku tulekut võetakse Eesti ajakirjanduses teemaks katuseraha ja selle jagamine. Kirglikult kirjeldatakse, kuidas riigikogu liikmed, eriti võimuliidust, on teiste eest salaja jaganud miljoneid endaga seotud ettevõtmistele. Kõik on läbipaistmatu, haiseb korruptsiooni ja omakasupüüdlikkuse järele.
Süüvisin järgmise aasta eelarvesse kirjutatud katuserahasse ja avastasin mitu huvitavat asja: sõna «katus» on mainitud 14 korral, 28 korral toetatakse kirikut või vastavat organisatsiooni, enam kui 1,5 miljonit jagub lastega seotud objektidele; laias laastus kultuuri alla annab liigitada ligi pool miljonit eurot. Sadakond MTÜd saavad ligi 600 000 eurot. Arvud ei pretendeeri absoluutsele täpsusele, pigem tahtsin aru saada, kas lauskriitika on põhjendatud.
Kindlasti on alust väidetel, et raha jagamine on läbipaistmatu ja võibolla ka juhuslik. Avaliku raha jagamine peab olema arusaadav ning tehtud otsused põhjendatavad. Seda osa saaks kindlasti paremini teha.
Teisalt aga on kõik need eraldised riigieelarves. Ka halvimate kavatsustega ei saa niisama lihtsalt võtta sularaha välja, et seda laiaks lüüa. Riigieelarve raha kasutamiseks peavad ka katuseraha saajad taotluse kirjutama ning pärast kulutuste tegemist aruande esitama. Vähemalt teoorias saab neid siis ka kontrollida.
Kontrolliprobleem siiski on, sest kuigi näiteks 2,65 miljonit eurot jagatakse kultuuriministeeriumi alt, ei ole vastava ministeeriumi ametnikud kindlasti oma tööplaanides selle raha jaotamiseks ja kontrollimiseks ressurssi ette näinud. Liiatigi on kultuuriministeeriumil rahajagamisridu enam kui 120, kokku on tabelil umbes 530 rida.
Sellepärast võikski olla iga rahajagamise rea taga ka ettepaneku teinud riigikogu liikme nimi. Tekkiks vähemalt sümboolne side ja oleks näha, kes mida oluliseks peab.
Valdav osa eraldistest on kahjuks riigikogu saalist lähtuv mikrojuhtimine. Andes raha kooli katuse parandamiseks, ütleb riigikogu põhimõtteliselt, et haridusministeerium ja vastav kohalik omavalitsus teevad oma tööd halvasti ega saa hakkama. Loodetavasti rajatakse külakiiged ja mänguväljakud siiski õigetesse kohtadesse.
Kõige keerulisem on hinnata katuseraha sisu. Lapsed, kultuur, sport ja kohalikud kogukonnad hõlmavad arvuliselt kõige enam ridu. Aga samas võtab üksainus rida – olümpiakomitee tegevustoetus – enda alla tervelt veerandi kogu kuuemiljonilisest summast. See on lihtsalt ääretult ebavõrdne.
Katuseraha saajate hulgas on ka projekte ja ühinguid, mis suudavad ennast tõestada, aga ometigi ei oska või ei taha ükski avaliku sektori asutus neid omaks võtta.
Näiteks on mitu aastat saanud katuseraha Elamusaasta projekt. Sihtgrupp - õpetajad ja õpilased on sellega väga rahul, aga enda eelarvesse ei taha teda ükski asutus võtta. Nii võib katuseraha olla nagu riskikapital – see võib anda võimaluse algatusele, mis esialgu ei paista kellelegi tulu toovat.