Lars Kepleri uus raamat «Stalker» – vaat, kus võimas nimi – mis eesti keeli pole veel ilmunud, löönud Rootsis jõulude eel laineid ja purustanud müügiedetabeleid. Ilmselt õigustatult, sest Kepleri eelnevad raamatud on olnud suurepärased, ka see neljas, «Uneliivamees».
Pole vist vaja enam korrata, et Kepler on tegelikult Alexander Ahndorili ja Alexandra Coelho Ahndorili ühine pseudonüüm. Ja et nende teostes tegutseb soomerootslane Joona Linna, üdini positiivne inimene, kui vaadata väljaspoolt politseisüsteemi. Seestpoolt ja osade ülemuste nähtuna pole Linna kaugeltki nii kena. Pigem kangekaelne, kui ajab oma jonni ega usu, mida kõrgemad võimukandjad kõnelevad. Ning tema meetodid kurjategijate tabamisel on pehmelt öeldes loomingulised, ent see-eest tõhusad.
Aastaid tagasi kadus inimesi. Rootsis. Üks leiti hauast elava, kuid hullununa, teisi mitte. Kadusid lapsedki. Linna raius vastu, kui otsingud lõpetati, ent kes teda kuulab.
Läksid aastad ning ühel ilusal õhtul marsib raudtee veeres, sügavas lumes, kõhn ja kaame noormees – kadunu, kuid nüüd leitu. Tema õde on veel vangis, kuskil keldris.
Taas selgus, et Linnal oli õigus, ent hetkel pole sel teemal arutamiseks aega, tuleb leida kurjategija(d) ja kelder. Ning mõistagi põhjus, miks just need lapsed või nood inimesed aastateks suletud ruumi peideti, sest vastus viiks sihile ning vabastaks Linna painajast.
Mine tea, ehk peitub Kepleri kodumaine edu selles, et üleküllastunud sotsiaalkrimkaturul pakutakse üsna ainsana selget actioni. Rootsi riigi alustugesid kõigutatakse siiski kah, kuid eekõige viidatakse minevikupattudele.
Ega siin muud öelda ole, kui et ootaks «Stalkeri» tõlget.