Kui keegi loodab järjekordsest Agatha Raisini krimkast midagi eripärast leida, siis peab ta pettuma. Ent vaevalt keegi raamatut kätte võttes eripärast otsima hakkabki, pigem tahab saada korraliku annuse Inglismaa külaelu koos mõrvaga ja seda ta saab.
Nüüd, kus Põhjamaade krimikirjandus kogu oma tumedate sotsiaalprobleemidega lausa tulvab lugemislauale, tahaks teinekord väikest pausi ja rahu. Et lööb taeva pisut helgemaks. Ja nii ongi, sest briti krimilood on selged fiktsioonid, mõrvad pole põhjustatud ühiskonna pahedest vaid indiviidi väärast iseloomust, olgu siis kiuslikusest, kadedusest või ahnusest.
Briti traditsioonilist krimkat nimetatakse ka mugavuskrimkaks. Keegi notitakse maha, politseinikud uurivad, leiavad mõrvari, kes saab karistada ning elu jätkub endises rütmis. Ei mingeid kaugeleulatuvaid tagajärgi ega analüüsi, et miks nõnda läks. Läks seetõttu, et üks tüüp tahtis susserdada endale pärandust, näiteks.
Ses raamatus satub Londonist väikelinna kolinud keskmises keskeas Raisin hurmur-juuksuri haardesse. Kuna asi on ülimalt kahtlane, hakkab ta uurima tolle Eveshami imetegijaks kutsutu tagamaid, abiks üks džentelmen. Ühesõnaga, kõik kulgeb nõnda, nagu Raisini raamatutes kulgema peab.