Hoolimata küberrünnakutest, terroriähvardustest ja rahvusvahelisest skandaalist jõudis Põhja-Korea liidri Kim Jong-uni tapmisest rääkiv komöödia «Intervjuu» lubatud 25. detsembril siiski ligi 300 kino ekraanile ning interneti vahendusel veel sadade tuhandete inimesteni.
Tänu küberrünnakutele, terroriähvardustele ja rahvusvahelisele skandaalile sai Seth Rogeni ja Evan Goldbergi film palju enam reklaami, kui küberrünnakute ohvriks langenud Sony Pictures neile eales pakkuda saanuks. Kui palju on neid filme, mille näitamist peab vajalikuks USA president Barack Obama isiklikult, kinnitades, et vastupidist tehes allutataks end terroristide tahtele?
Paistab peaaegu, nagu oleks tegemist ühe äärmiselt võimsa reklaamikampaaniaga, kui päriselu sündmused taas loomingut värvikuselt ületama ei kipuks.
«Nii nagu president selgelt ütles: me ei ela riigis, kus välismaine diktaator võib USAs tsensuuri kehtestada. Tänaste teadete valguses saavad inimesed filmi suhtes nüüd ise valiku teha, ja nii peabki see olema,» sõnas Valge Maja kõneisik Eric Schultz pärast teadet, et film siiski jõuab kinodesse.
Filmi on nüüd aidanud laiemale publikule tutvustada isegi Venemaa – välisministeerium teatas sel nädalal, et tegemist on sedavõrd agressiivse ja skandaalse filmiga, et Põhja-Korea reaktsioon on mõistetav. Lisaks sai puhkenud kära keskel väike Kim Jong-un kutse Moskvasse – mais toimuvatele niinimetatud Suure Isamaasõja lõpu 70. aastapäeva pidustustele. Selle seos filmiga on muidugi kaheldav, enam võib põhjus olla Venemaa tõrjutuses ja asjaolus, et ÜROs on senisest jõulisemalt tõstatunud Põhja-Korea inimõiguste olukord.
Seda omakorda peetakse võimalikuks ajendiks Põhja-Korea ebatavalisele tegutsemisele – tavaliselt sooritatakse sealt küberrünnakuid lõunanaabrite vastu, praegu aga peetakse neid peasüüdlasteks Sony e-kirjade ja filmistsenaariumide lekitamises ja sellele järgnenud ähvardustes (kordub 2001. aasta 11. september, kui näitate sellist häbitut filmi!), mille ajel «Intervjuu» näitamine esialgu ära keelati.
Põhja-Korea mõistis filmi muidugi hukka ja kiitis rünnakud heaks, ent eitab siiani osalust neis. Diktatuuririik pakkus end isegi osalema koos USAga juurdluses, et selgitada välja tegelikud süüdlased. See küll ei tõesta kuidagi tegelikult nende süütust – eitamine ja küberrünnakud sobivad Põhja-Korea käitumismustriga suurepäraselt. Siiski ründavad nad tavaliselt Lõuna-Koread, mitte USA meelelahutustööstust.
Lisaks kõigele muule katkes Põhja-Koreas viimase nädala jooksul kaks korda nende oma internetiühendus – tegemist on küll piiratud võrguga, ent selle katkemine vallandas spekulatsioonid, et USA vastas küberrünnakule samaga.
Paljude kriitikute hinnangul mitte kuigi väljapeetud huumoriga küllalt keskpärasest komöödiast on saanud film, mille rahva ette jõudmist nähakse sõna- ja mõttevabaduse triumfi.
Film esitab jaburas kuues sündmuste ahela, mille tõeks saamise vastu poleks Põhja-Korea režiimi jõhkrusega kursis oleval publikul ilmselt midagi. Kaks kõmuajakirjanikena nime teinud saatejuhti saavad võimaluse minna intervjueerima Kim Jong-uni isiklikult, sest ekstsentriline prullakas diktaator on nende (ja selgub, et ka Katy Perry) andunud fänn. CIA värbab ajakirjanikud suurt juhti tapma. Afäär õnnestub ja Põhja-Koreast saab demokraatlik riik, kus toimuvad vabad valimised.
Ilmselt võib filmi publikuni jõudmist sõnavabaduse võiduks nimetada küll – meie maailma väärtustega ei haakuks kuidagi, kui keelataks ühe keskpärase komöödia vaatamine seetõttu, et ühele väiksele väga tigedale riigile see ei meeldi. Tasub siiski kaaluda, kas niigi keeruliste suhete pingestamine problemaatilise riigiga selle nimel, et mõne joovastava aine mõju all kirjutatud stsenaarium publikuni tuua, on just kõige mõistlikum ajaviide.
Sasha Baron Cohenil õnnestus näiteks filmis «Diktaator» Lähis-Ida riigipäid sedasi pilada, et ta ei kasutanud ühegi pärisnime, ehkki iga teadlikum kinokülastaja võis üles noppida kamaluga viiteid.