Lömitamine välismaa mehe ees ehk miks ei saanud hullivuudist asja

Jaan Martinson
, spordiajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Raamat

Rahvakirjanik Avo Kull toob seekordses raamatus lugejateni kurva, kuid rublaaja lõpu – krooniaja alguse tavapärase loo isehakanud «suurärimeestest», kes pärast pagulasaastaid kodumaale naasid ja Eesti rahvale õnne looma asusid. Õnn jäi paraku loomata, nagu ka hiiglaslik filmistuudio, Rapla hullivuud.

Raamatu aluseks on üsna üks-ühele võetud kunagise bändi Virmalised rajaja Toivo Kurmeti elulugu, kes emigreerus Saksamaale, tuli tagasi Eestisse, sai tänu ekslikule ülekandele miljonäriks ning alustas ulmelist filmistuudio projekti. Nagu näha – Raplas megastuudiot ju ei leia – oli tegu tavalise tolleaegse soolapuhujaga.

Ääretult hästi on kirjeldatud taasiseseisvunud Eesti alguspäevade olusid, kus iga välismaalt tulnu, kel taskus pisutki valuutat, oli vinge ärimees ning siinne matsirahvas tema hinnangul tume ja harimatu. No kuidas ei saada aru, et Rapla on Euroopa suurimale filmistuudiole, mille toodang kohe-kohe maailma vallutab, just õige paik.

Nagu tollele ajale kohane, oli sotsialistlikku sisuga Eesti süüdi, et projektid nässu läksid. See, et raha sõrmede vahelt mõttetule hiilgusele ja luksusele pudenes, polnud siinkohal oluline. Ka see mitte, et raha oli sisuliselt näpatud ning kui «sotsialistlik kohus» näppaja vangi saatis, oli tegu karjuva ebaõiglusega.

Aga «ärimeestel» oli ka vastand, nagu raamat kenasti ära toob – tavaline eesti mees, kes rügas hommikust õhtuni palehigis tööd, rikkaks ei saanud, kuid lõi tegelikke väärtusi. Ja kui naisterahval oli valida, siis kumba ta eelistas? Oh, ei tasu olla naiivne – sära, ikka sära. Ja kummale püstitati aastaid hiljem ausammas, kas «ärimehele» või töömehele?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles