Kaarel Tarand: aasta läbikukkuja – jälle FSB

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaarel Tarand.
Kaarel Tarand. Foto: Tairo Lutter

FSB tegevus, mis on reaalelust sama kauge kui jõuluvana oma Lapimaal, on korraga naeru- ja põlastusväärne, ka tüütu, aga üsna ohutu, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Jõulukuu keskne küsimus mitmes elusfääris on, kas meie elu näitelava sisustavad tegelased on ikka päriselt olemas või on nad väljamõeldised. Mida salapärasem sfäär, seda rohkem liigub seal ringi tegelasi, kelle olemasolus ei või kindel olla.

Jõuluvanast, lendavatest põtradest ja päkapikkudest kubisev muinasjutumaailm puruneb lastel tavaliselt koolimineku ajaks. Pole parata, kooliõpetuse aluseks on valgustatud ratsionaalsus, kus lapselike pettekujutelmade elushoidmine oleks vastutustundetu. Veel mõnda aega pärast muinasjuttude taandumist kirjanduse tavaliseks osaks kestab noorte hingede heitlus suurte religioossete tekstidega, kus väljamõeldist ja tõestisündinut on hoopis keerulisem eristada.

Nende maailmade kõrval või seljas elab veel üks, kõige salapärasem ja õudsem, samas aga reaaleluliste tegelastega. See on vandenõu- ja luureilm, mille olemasolu ja võimupiirid lõppeval aastal on Eestis jälle aktuaalsed, ja mida lähemale jõuludele, seda enam on välja ilmunud nuhilaadseid tooteid ka piiri taga ning Dzeržinski kooli jutuvestjate vaimurikkad pajatused haaravad arutult suure osa Eesti inforuumist.

Vene luure omamüüt on muidugi kõva. Luure kui midagi inimesest suuremat õigeusklikku ilmapilti ka sobib ja pildis on see püsinud isegi läbi ametlikult uskmatu 20. sajandi. Aga kui lähemalt vaadata, siis millised selle luure saavutused on (kui jätta kõrvale maailma suurimad tapatalgud oma rahva kallal)? Luure, olgu sise-, välis-, vastu- või muu, ei ole ju asi iseeneses, vaid riigi julgeolekusüsteemi osa, mille ülesanne on kindlustada vastava riigi turvalisus ja areng. Kui keegi, siis just suurima mehitatusega ja rekordilise eneseimetluse pimestuses toimiv Venemaa luure võiks kanda maailma suurima läbikukkuja tiitlit. Hoolimata tema pingutustest on riik, mida see luure väidetavalt teenis, kaks korda sajandi jooksul maamunalt kadunud. Ja kolmas kord pole kaugel.

Kuigi venelased alatasa raporteerivad oma töövõitudest küll USA, Inglismaa, Iisraeli või siis nüüd ka väikese Eesti luure ülekavaldamisel, pole neist ühegi riigi eksistents selles mängus kordagi kahtluse alla sattunud, küll on seda kogu aeg Venemaa enda oma. Kui ikka venelased nii kavalad on ja kogu aeg oma vastaste plaane detailideni teavad, siis miks küll nende Kremli doktriinides fikseeritud ametlikud vastased ja vaenlased ammu pole ajaloo kaduvikku taandunud, miks ei õitse Vene kord Londonis ja Washingtonis, Tokyost ja Berliinist rääkimata?

Nüüd siis lõi Moskva lauale Uno Puusepa (hea veel, et nad talle Joosepit eesnimeks ei valinud) nimelise kaardi. Küllap see mehike oma palgaraha telesaatega välja teenis, kuid mida rublades palk ja elu Moskvas ikka nii väga väärt on? Homme jälle veel vähem kui täna. Kui veel vaadata, milliseid tähtsaid saavutusi mees endale omistas, on üldse ime, et me meedia selle narriga nii mitu päeva tegeleb. Jah, detsembris on kombeks väljamõeldistele elu anda, aga olgu siis jõuludega sellel ka joon all.

Eesti on Venemaa vaates teatavasti vastane, kui mitte vaenlane. Järelikult pidi Venemaa agendi tegevuse tagajärg olema meie julgeolekuasutuse tegevuse kahjustamine. Kaitsepolitsei (mida Puusepa info pidi enim kahjustama) tegeleb laias laastus kolme asjaga: vägivaldse riigipöörde ärahoidmise ning organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni paljastamisega. Hoolimata väidetavast Venemaa geniaalsest vastumängust (kui neil kõik meie salaplaanid teada olid) on kõigis kategooriates Eesti olukord väga hea.

Korra aastal 2007 mahitati lihtsameelsed poisid tänavale huligaanitsema, aga enamikule lõppes see betoonpõranda suudlemisega D-terminalis, pedagoogilise vestluse ja kukesulgede lõpliku kärpimisega. Selgesti Venemaalt mahitatud kuritegelike jõukude tegevusest pole juba ammu elumärke, teemakaartidel ei figureeri Eesti narko-, relva- ega inimkaubanduse juhtiva transiitmaana. Eesti pankades, erinevalt Küprose omadest, ei laiuta Venemaa kuritegelik raha. Korruptsioonitõrjes oleme Põhjamaade tasemest küll veel kaugel, kuid selleski vallas on Vene luure näpujälgedest mäekõrguselt üle kohaliku valija juhmus ja tolerantsus avalike varaste suhtes.

Niisiis, mida järeldada FSB sangarite kohta, kui nad hoolimata kogu vallatavast infost pole üheski tegevusliinis edu saavutanud? Eks ikka seda, et oma võimetelt on see seltskond väga kaugel Hollywoodi spioonifilmides nähtavast. Pigem sarnaneb nende stiil ja vaimne plaan dokumentide näppamisel ja kasutamisel hiljuti kohtus süüdi mõistetud Keskerakonna pätipoiste tasemega. Kas kolmik Toobal-Laasi-Onksion saab Eesti riiklusele otsustavalt ohtlik olla? Mitte sugugi. Ja vajadusel heidetakse nad vangikongi. Kas saab FSB? Samuti mitte. Nende tegevus, mis on reaalelust sama kauge kui jõuluvana oma Lapimaal, on korraga naeru- ja põlastusväärne, ka tüütu, aga üsna ohutu. Ja nii see jääbki ka juhul, kui nad kunagi lõpuks peaksid taipama, et meie, nagu kõigi vabade ühiskondade jõud seisneb saladuste puudumises, mitte nende tekitamises ja paanilises kaitsmises.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles