Juhtkiri: samm õiges suunas

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lõppeval nädalal kiitsid parlamendi juhatus ja kõigi nelja fraktsiooni esindajad heaks riigikogu liikme hea tava. Seda on põhjust tervitada, sest tegu on avaliku ning konkreetse sammuga niisuguse riigikogu poole, nagu seda ideaalis ette kujutame. Täiuslikkuseni ei jõua meist keegi ning parlament seda vähem, ent austagem ette võetud teekonda.

Miks vajadus eetikakoodeksi või hea tava järele üldse tekkis? Põhjusi on palju, aga selgeim neist aeg-ajalt ilmnev ootuste ja reaalsuse vaheline kuristik. Kuigi riigikogulased on seatud esindama rahvast, on teinekord paraku jäänud mulje, justkui oleks 101 seadusandja näol tegemist eraldi kõrgema klassiga, kelle privileegid on jäävad igavesest ajast igavesti, kohustused aga täitmiseks vabatahtlikud.

Sellised juhtumid – olgu näiteks toodud kunagine riigikogulaste korteriskandaal, soodsalt Volvode soetamise kaasus, kaheldava väärtusega kuluarved jne – on alla kiskunud rahvaesinduse mainet ning pahandanud kollektiivset kõrgema võimu kandjat, rahvast, kelle elu niisugused maksumaksja poolt tasutud meeldivused ei kirgasta. Jääb loota, et kirjapandud tavad mängivad «pehme jõuna» tõkendi rolli, mis kerkib oma rolli ja õigusi mõnevõrra laiendatult või omakasupüüdlikult tõlgendava saadiku ning tema ettekujutuste elluviimise vahele. Heal taval peaks olema konflikte ennetav roll, ning sellisena aitab ta kaasa rahva ja võimu lähendamisele. Või kui jääda skeptilisemaks, vähemalt pidurdab see üksteisest kaugenemist.

Riigikogu liikme hea tava on vajalik ka seepärast, et paljudel elualadel on eneseregulatiivsed käitumisreeglid juba ammu olemas, sealhulgas võib nimetada kasvõi ajakirjandust. Üldpõhimõttena ju peakski toetama seda, et parlamendi toimimine võimalikult sarnaneb ülejäänud ühiskonna omaga, aga mitte ei eristu sellest. Mingid erandid on vältimatud, kui nendeks on hea põhjus – näiteks meetmed selleks, et tagada parlamendiliikme sõltumatust ning vältida eos seda, et kedagi hakataks läbi parlamendis toimivate mehhanismide tema poliitikavaadete või seisukohtade pärast ahistama.

Hea tava sisustamine praktikaga jääb suuresti järgmise riigikogu koosseisu teha. Nüüd vastuvõetud dokumenti ei tuleks ka pidada kivisse raiutud kümneks käsuks, vaid pigem esimeseks sammuks, mida tulevikus saab vajadusel täiendada või konkretiseerida – või hoopiski üldistada. Vastuvõetud punktid on muidugi kompromiss, seda nii poliitiliste huvide kui saadikute taluvusläve mõttes. On ju selge, et täiskasvanud inimesed ei ole huvitatud sellest, et kedagi koolipoisina nurka pandaks. Aga kui neidki, suhteliselt üldisi põhimõtteid enamasti järgitaks, saaksime vist peagi uhkustada kõige viksima rahvaesindusega maailmas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles