Juhtkiri: me pole «fašistid», me pole «tiblad»

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eile valitsusele esitletud lõimumiskava (2008–2013) lõpparuanne meenutab anekdooti täismehest, kes märgab voodit. Sõber soovitab tal minna psühholoogi juurde. Kui nad paar kuud hiljem kohtuvad, küsib sõber voodimärgajalt, kuidas tal läheb. «Väga hästi,» vastab see. «Sa ei pissi enam alla?» küsib sõber. «Pissin ikka, aga see ei tee mulle enam muret,» kõlab vastus.

Kasvanud on nende inimeste osakaal (nii eestlaste kui teiste rahvuste hulgas), kes peavad eri rahvusrühmade võimalusi ja olukorda ühiskonnas võrdseks. Paranenud on ka eri rahvusrühmade rahuloluhinnangu võrdlus oma pere materiaalse toimetulekuga. Samas on võrreldes 2007. aastaga suurenenud lõhe eestlaste ja teistest rahvustest inimeste vahel nii tööhõive kui sissetuleku osas.

Ühemõtteliselt irooniline ei tasu olla, ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei käsitle usk võrdsetesse võimalustesse üksnes majanduslikku toimetulekut konkreetsel hetkel, vaid hõlmab väga paljut olulist alates olmelisest kuni tipp-poliitikas osalemiseni välja. Teiseks on kultuuriline integratsioon ning sallivuse kasv muuhulgas ka majandusliku integratsiooni eeldus. See vähendab diskrimineerimist, ja samuti on usk oma võimalustesse üks teguritest, mis ennustab edu – kui sa usud, et sa võid edu saavutada, siis võtad julgemalt ette. Samas ei tasu automaatselt eeldada, et kultuuriliste muutuste mõju avaldub otsekohe sotsiaal-majanduslikus statistikas.

Inimeste veendumine selles, et Eesti õigussüsteem ei tee rahvuslikku vahet ning ise tubli olles on kõigil võimalik edu saavutada, on väga tähtis. Samuti on ülimalt oluline Nõukogude Liidu okupatsiooni aegadest pärit eelarvamuste leevenemine (rahvaste sõpruse loosungitest hoolimata köeti ju toona sisuliselt vihkamist).  

Murelikkuseks on siiski mitu põhjust. Kultuurilised ja sotsiaal-majanduslikud arengud on vastastikuses suhtes. Kõige pikaajalisema mõjuga neist on eestikeelsete ja venekeelsete koolide hariduse kvaliteedi erinevus. Venekeelsetel koolidel on lastud lihtsalt olla nii, nagu õpetajaskond on tahtnud (püüdes konflikte vältida?). Samal ajal on eestikeelseid koole pidevalt muutustele sunnitud. Kahjuks või õnneks on erinevused praeguseks sedavõrd ilmsed, et ka ärksam osa venekeelsete koolide õpetajatest saab sellest aru.

Lühemas vaates lööb madal nafta hind meie põlevkivitööstust Ida-Virumaal. Samuti nullib Venemaa majanduse varing muuhulgas meie venekeelsete eelise sealse turu heaks töötamisel. Mõlemad kokku tähendavad seda, et rahvuse järgi mõõdetav sotsiaal-majanduslik lõhe pigem kasvab lähiajal veelgi.

Pikaajaline lahendus on aga (paradoksaalselt?) sessamas lõimumises.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles