Ameerika Ühendriikide seaduslik mõrvar Mitch Rapp tegutseb jälle. Kui seni likvideeris ta pahasid piiri taga, siis nüüd saabub verivaenlane külla. Mitte just talle, aga USA presidendile ning mitte sõbralikule visiidile.
Tähelepanu, Valget Maja rünnatakse!
17. detsember 2014, 16:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iseenesest kummaline, et ameeriklased taluvad raamatuid, kus kamp kuritegelikke moslemeid tulevad ja vallutavad Valge Maja, pagendavad presidendi turvakambrisse, esitavad nõudmisi, mida ei saa täita ning asuvad pantvange tapma. Ilmselt saavad ookeanitagused aru, et tegelikkuses pole presidendipalee vallutamine võimalik ning selle teadmisega on hea kaasa elada üksikule kauboile, kes koos paari lihtsurelikust abilisega probleemi lahendama asub.
Eriti hõrguks teeb raamatu kahtlemata see, et poliitikutest kirjutatakse nii, nagu rahvas nendest arvab – president on küll õige mees, kuid parteilased rumalad ja rahaahned ning mõtlevad vaid enese heaolule.
Niisiis murravad terroristid Valgesse Majja, võtavad pantvangiks sadakond ameeriklast, katkestavad side välismaailmaga ning asuvad presidenti turvakambrist välja urgitsema. Nende eesmärk on mõistagi kapitalistlik maailm kivi-kivi haaval purustada.
Rapp, kes on maailma vihatuima terroristi Rafique Azizi varem käest lasknud, hakkab asju klattima ning et asi liiga macho poleks, on õhus ka pisut armastust.
Üks korralik ameerikalik märulilugu, võiks öelda, täiesti loetav ja nauditav neile, kellele säärased raamatud peale lähevad.
Ameerika Ühendriikide seaduslik mõrvar Mitch Rapp tegutseb jälle. Kui seni likvideeris ta pahasid piiri taga, siis nüüd saabub verivaenlane külla. Mitte just talle, aga USA presidendile ning mitte sõbralikule visiidile.
Iseenesest kummaline, et ameeriklased taluvad raamatuid, kus kamp kuritegelikke moslemeid tulevad ja vallutavad Valge Maja, pagendavad presidendi turvakambrisse, esitavad nõudmisi, mida ei saa täita ning asuvad pantvange tapma. Ilmselt saavad ookeanitagused aru, et tegelikkuses pole presidendipalee vallutamine võimalik ning selle teadmisega on hea kaasa elada üksikule kauboile, kes koos paari lihtsurelikust abilisega probleemi lahendama asub.
Eriti hõrguks teeb raamatu kahtlemata see, et poliitikutest kirjutatakse nii, nagu rahvas nendest arvab – president on küll õige mees, kuid parteilased rumalad ja rahaahned ning mõtlevad vaid enese heaolule.
Niisiis murravad terroristid Valgesse Majja, võtavad pantvangiks sadakond ameeriklast, katkestavad side välismaailmaga ning asuvad presidenti turvakambrist välja urgitsema. Nende eesmärk on mõistagi kapitalistlik maailm kivi-kivi haaval purustada.
Rapp, kes on maailma vihatuima terroristi Rafique Azizi varem käest lasknud, hakkab asju klattima ning et asi liiga macho poleks, on õhus ka pisut armastust.
Üks korralik ameerikalik märulilugu, võiks öelda, täiesti loetav ja nauditav neile, kellele säärased raamatud peale lähevad.