Taanlased on ilmunud võimsa hooga Põhjamaade krimkaturule ja tegemas läbilööki. Michael Katz Krefeld, kellega Eesti lugeja siinkohal tutvub, et kõiguta nordic noiri alustugesid, kuid «Rööpalt maas» on igati tõhus lugemine, mis paotab ukse allilma ning paneb kaasa elama järjekordsele end põletavale politseinikule.
Põhjamaade sotsiaalkrimkal hakkavad tekkima – või on juba tekkinud – kindlad piirjooned ja reeglid. Näiteks tuleb kirjutada ühiskonna pahedest, mitte mõrvast kõrgseltskonnas a la Agatha Christie. Ning mõistagi peab olema sümpaatne, normidest kõrvale kalduv peategelane, kes ei lähe üldise vooluga kaasa, vaid ajab oma joont. Kusjuures ta peab olema pigem sünge, kui elurõõmus.
Kuipalju Taanis just kaamost on, kuid kriminaalpolitseinik Thomas Ravnsholdt, hüüdnimega Ronk, upub sellesse. Tema armastatu tappis korterivaras, sest ta ise oli tööl, jälle tööl, mitte seal, kus pidi – kallima kõrval. Süükoorem on seega mitte rõhuv, vaid lömastav. Alkohol leevendab valu, uus elukoht kanalisadamas seisvas vanas purjekas aitab unustada. Või tegelikult väga ei aita.
Olgu hingepiinad, millised tahes, töö vajab tegemist. Prügimäelt leitakse järjekordne mõrvatud neiu, võõbatud lubjaga valgeks kui ingel. Samal ajal palub Rongalt abi ammune sõber – oleks vaja üles otsida Leedust Taani kolinud Maša, kes on juba tükk aega kadunud, arvatavasti müüdud üleeuroopalisele bordellivõrgustikule.
Palju tumedust ja õõva, pisut ka päikest.