Mõistagi on raamatu «Nikolai II» pealkirja täienduseks: viimane tsaar. Nii paraku oli. Kusjuures just Nikolai II põhjustas oma jõuetuse ja otsustusvõimetusega suuresti tsarismi kokkuvarisemise ning kaudselt on tema süüdi selles, et Eesti muutus viieks kümnendiks sotsialistlikuks.
Ei tasu unustada, et Nikolai II polnud pelgalt viimane tsaar, vaid ka viimane Eestimaa hertsog ehk siis eestlaste juht ja valitseja. Paaril korral käis ta meil külaski. 1912 toimus Tallinna reidil seinud tsaari legendaarsel jahil Štandart Nikolai ja Saksa keisri Wilhelm II kohtumine, mis paraku maailmasõda ära ei hoidnud.
Paraku oli Eesti tsaaririigis vaid kübe ega mänginud ajaloos suurt rolli. Nikolai II seevastu küll. Tänapäeval öeldaks tema kohta: luuser. Nikolail oli kõik, mida vaja – haridus, nõunikud, võim – ometi ei leidnud ta teed, mida mööda Venemaa peaks kulgema. Ta ei näinud või ei tahtnud näha oma riigis ega ka maailmas toimuvat vaid elas justkui unenägude maailmas. Pimedus ja suutmatus otsuseid vastu võtta sai saatuslikkus nii talle kui Venemaale.
Takkajärgi on kõik targad, kuid arvatakse, et õige valitsemise korral – olnuks see konstitutsiooniline demokraatlik või parlamentaarne monarhia – saanuks Venemaast üleilmne võim, sest Nikolai ajal liikus majandus jõudsalt ülesmäge. Aga läks nagu läks. Veebruarirevolutsioon tappis tsarismi ja purjus punasõdurid viimase tsaari ja ta perekonna.