Et tegu on uue reaalsusega, tunnistas – võib-olla mõnevõrra üllatavalt – Venemaa president Putin oma 24. oktoobril Valdai klubis peetud kõnes. Olen täiesti nõus tema väitega, et senine julgeolekuarhitektuur on kokku kukkunud. Aga meie tõlgendused selle asjaolu põhjustest, ja meie järeldused, on väga erinevad.
Esiteks, Putin süüdistab maailmakorra kokkukukkumises Läänt – nagu oleks see meie süü, et senised reeglid enam ei kehti. Teiseks süüdistab ta autoritaarsuse ja korruptsiooni vastaseid ülestõuse üle maailma – Süürias, Liibüas, Ukrainas. Seda kõike peab ta ameeriklaste sekkumise tagajärjeks, justkui ei oleks kõnealustel inimestel endil mingit osa oma otsustes. Nagu poleks võimalik, et inimesed lihtsalt ei taha autoritaarse ja korrumpeerunud võimu all elada, ja et nad näitavad seda üheskoos, täiesti omal vabal tahtel välja.
Meie oma laulva revolutsiooni kogemusele toetudes teame, et selline rahva vaba tahte osutus on võimalik. Laulev revolutsioon ei olnud ameeriklaste poolt mahitatud. Me teame, et ka teistel rahvastel on oma vaba tahe. Ja ma väidan, et mitte diktaatorite vastased rahvaliikumised pole senist maailmakorda paigast kõigutanud, vaid see, et üks riik eirab lepinguid, millele ta ise on alla kirjutanud. Seda hr. Putin oma kõnes ei maini.
Ma pole just suur psühhoanalüüsi austaja, kuid usun, et Sigmund Freudil oli õigus, kui ta rääkis projektsioonist kui psühholoogilisest kaitsemehhanismist – süüdista teisi selles, mida sa ise valesti teed. Just sedasorti ilmingust on siin suuresti küsimus. Samuti näeme viimase aja propagandistlikus retoorikas väidetavaid analoogiaid lääneriikide tegevusega, mida omakorda tuuakse tänase agressiooni õigustuseks. Näiteks võrreldakse Krimmi Kosovoga – unustades, et Kosovo iseseisvumisele eelnes Miloševići režiimi massiline vägivald sealsete albaania elanike vastu. Midagi niisugust ei toimunud Ukrainas, mitte ligilähedaseltki – kuigi sellegi nimel pingutati, et näidata, nagu oleks see toimunud, see kõik oli võltsing. Samuti pole lääneriigid, kes Kosovo iseseisvust toetasid, pürginud ühendama iseseisvunud piirkonda enda territooriumiga. Võtab aega, et isegi Albaania saab Euroopa Liitu, saati siis Kosovo, mida pooled Euroopa Liidu liikmesriigid pole isegi tunnustanud.