Toomas Hendrik Ilves: muutuv julgeolekukeskkond ja Euroopa väärtused

Toomas Hendrik Ilves
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
President Toomas Hendrik Ilves peab Tartu Ülikooli aulas avaliku loengu teemal "Muutuv julgeolekukeskkond ja Euroopa väärtused".
President Toomas Hendrik Ilves peab Tartu Ülikooli aulas avaliku loengu teemal "Muutuv julgeolekukeskkond ja Euroopa väärtused". Foto: AFP / Scanpix

• 25 aasta tagused ootused pole täitunud - Euroopa ei ole täna ühtne ja vaba

• Eestile on elutähtis taastada liitlaste abiga maailm, kus võib loota reeglitele ja kokkulepetele

• Kõige parem kaitse on jääda truuks neile väärtustele, millesse ise usume

Austatud rektor, head tudengid, daamid ja härrad,

Lõppev aasta on paljude ümmarguste ajalooliste tähtpäevade aasta, nii heas kui halvas mõttes. Euroopa pühitses 25 aasta möödumist oma ajaloo annus mirabilis’est 1989. Siis langes Berliini müür; siis korraldati Poolas kommunistliku maailma esimesed peaaegu demokraatlikud valimised, mille kaotasid kommunistid, ehkki kõik oli kallutatud nende kasuks. Tšehhimaal toimus Sametrevolutsioon ning meie vabaduspüüdlust väljendas Balti kett.

Kuid vähem oluline ei ole see, et augusti lõpus möödus 20 aastat Vene vägede lõplikust lahkumisest meie riigi pinnalt. Seda ei olnud kerge saavutada; selle võidu tähtsust ei osatud Eestis tol ajal piisavalt hinnata. Praegu näeme, et nendes riikides, kust Vene väed tollal ei lahkunud, on nad tänini sees. Moldovas, Gruusias, Armeenias ja muidugi ka Ukrainas.

Lõppeval aastal möödus ka 75 aastat Molotov-Ribbentropi paktist ning 100 aastat esimese ilmasõja algusest. Paari nädala eest, 1. detsembril, täitus 90 aastat 1924. aasta riigipöörde katsest, mida võiks tagasi vaadates ja tänaseid asjaolusid arvestades nimetada hübriidsõja katseks. Neidki sündmusi on olnud põhjust meenutada –  paraku mitte ainult kergendustundega, et need ajad on lõplikult möödas.

Maailmakord, mis 1989. aastal kokku varisema hakkas, püsis enne seda üpris staatilisena pool sajandit. Kogu selle aja oli maailm vähemalt meie toonasest vaatevinklist kahepooluseline: ühel pool, peamiselt läänes, olid turumajanduslikud liberaalsed demokraatiad, ning teisel pool, valdavalt idas, neile vastanduvad autokraatsed kollektiivomandiga riigid ehk kommunistlik blokk. Tõsi, suurem osa maailmast oli liiga vaene, et ühte või teise leeri kuuluda, mistõttu tekkis mõiste «kolmas maailm» – termin, mida enam eriti ei kasutata.

Kui see lihtsakoeline jaotus kokku varises, arvasime ja uskusime, et kommunistliku maailma esimesed pooldemokraatlikud valimised tähistavadki järjekordset verstaposti pöördumatul teel vabaduse poole. 1989. aastal avaldas Francis Fukuyama, tollane Ameerika Ühendriikide riigidepartemangu poliitika planeerimise töörühma liige, ühe 20. sajandi lõpus maailmas enim poleemikat tekitanud essee «Ajaloo lõpp», millest hiljem sai samanimeline raamat. Fukuyama väitis, et liberaalse demokraatia ja autoritaarse kommunismi ideoloogiline vägikaikavedu on läbi ning liberaalne demokraatia on võitnud.

Märgakem: Fukuyama ei öelnud, et liberaalne demokraatia kui ühiskonnakord on maailmas lõplikult võitnud või et kõik riigid on selle omaks võtnud. Fukuyama peamine sõnum oli, et ideede võitlus on läbi ja et keegi ei saa enam väita, nagu oleks autoritaarne režiim etem ühiskonnakord kui demokraatia. Ta kirjutas seda olukorras, kus sündmused näitasid, et inimesed ei tahtnud enam elada autoritaarses korras – mida me näeme tänini.

Paraku osutus see lootus ennatlikuks.

Viimase üheksa kuu jooksul oleme liigagi tihti kuulnud, et hoopis liberaalse demokraatia aeg on läbi. Eriti murettekitav on see, et me ei kuule seda ainult meie idanaabrilt. See nägemus kogub populaarsust ka Euroopa riikides.

Kui Nõukogude Liit kokku varises, võtsime sedagi tõestusena Fukuyama hegelliku ajalookäsituse õigsusest ja demokraatia paratamatust võidust. Mõnda aega tunduski tõepoolest, et me liigume selles suunas. Meil Eestis, nagu ka teistes kommunismi alt pääsenud riikides, kes on täna Euroopa Liidus ja NATOs, tuli demokraatia taasloomine päris hästi välja.

Ent samas, tunnistagem: vastu tollaseid ootusi, Euroopa ei ole täna ühtne ja vaba. Kahjuks on viimase aasta jooksul naasnud 20. sajandi ilmingud, mille koht pidanuks ammu olema sügaval ajaloo prügikastis. Mitte ainult aastast 1989. Räägin ka ilminguist, millest oleksime pidanud lõplikult lahti saama juba 1945. aasta 8. mail.

Käesoleval aastal oleme näinud taas, esimest korda Euroopas pärast 1945. aastat, territooriumite annekteerimist ja piiride vägivaldset nihutamist. Ja ehkki Fukuyama arvas teisiti, näeme tagasi tulemas ka ideoloogilist võitlust.

Kommunismi asemel asetab täna end liberaalse demokraatiaga vastamisi uuskonservatiivne marurahvuslus, milles usuline fundamentalism sulandub autoritaarsuse imetlusega ja imperialistlike hoiakutega. Teisisõnu, tegu on tänapäevase versiooniga tsaar Nikolai I vene identiteedi kolmetahulisest määratlusest – ortodoksi usk, «narodnost» ja autokraatia.

Küsitluste järgi toetab praegu 80 protsenti venelastest Krimmi annekteerimist sõjalise agressiooni teel. Krimmi territooriumi Anschluss’i õigustati sealsete rahvuskaaslaste olemasoluga – kasutan Anschluss’i mõistet teadlikult, sest tegu on sarnase protsessiga, ja sama õigustusega, mida nägime aastal 1938.

Laia toetust saavad ka antiliberaalsed rünnakud lääne «dekadentliku kõikelubavuse» vastu, olgu selleks sõnavabadus, naiste iseseisvus või vaba elukaaslase valik. Tähendab, et Lääne lipulaev liberaalne demokraatia – mõtlen siin vabadele valimistele, õigusriigile ja inimõigustele toetuvat riigikorda, mis on ka Eesti omariikluse aluseks – on mõnel pool ideede võitluses autoritarismile alla jäänud.

Omamoodi on see uus, kultuurilistele erinevustele ja niinimetet traditsioonilistele väärtustele rõhuv ideoloogia demokraatiale ohtlikum kui seda oli kommunistlik ideoloogia – sest kui kommunismi üle 1980ndate aastate lõpuks pigem naerdi, nii siin- kui sealpool raudset eesriiet, siis marurahvuslus ja uustraditsionalism evib tunduvalt laiemat mõjujõudu, nii Venemaal kui ka vabas maailmas.

Paraku pole suudetud ära hoida isegi tõelise fašismi taaselustumist. Tõsi, seda terminit kasutatakse liiga kergekäeliselt mille kohta tahes. Aga vaadake näiteks videot tänavu 8. augustil Sevastopolis toimunud niinimetatud moto-show’st – see on YouTube’is üleval –, et mõista, mida ma silmas pean. See on tõeline Gesamtkunstwerk, mille kõrval Leni Riefenstahli «Tahte triumf» mõjub lausa heatahtliku linateosena. Seal on ühendatud haakristikujuline ballett, hip-hop, rock, mootorratturite jõugud, tõrvikud ja tankid laval, ning selle kõige taustal kõlab sõnaline üleskutse ukrainlaste verd valada.

Sealjures väärib märkimist: kui anti-liberaalsed meeleolud tõstavad taas pead mitte ainult Venemaal, vaid ka Lääne-Euroopas, mida oleme harjunud pidama liberaalse demokraatia kantsiks, siis Ukrainas, mida idanaabri propaganda fašistlikuks püüab tembeldada, kogusid kaks neofašistlikku kandidaati läinudkevadistel presidendivalimistel kumbki umbes ühe protsendi häältest.

Lääne-Euroopas aga, samal ajal toimunud Euroopa Parlamendi valimistel, olid paremäärmuslikud erakonnad mõnel pool isegi kõige populaarsemate seas.

Samas on need just Prantsusmaa Rahvusrinde, Briti Rahvuspartei, Hollandi Vabaduspartei, Kreeka Kuldse Koidiku ja Ungari Jobbiku taolised paremäärmuslikud, euroopavastased, ksenofoobsed parteid, kes toetavad praegu Kremli aktsioone. Just nende esindajad käisid vaatlemas Krimmis toimunud niinimetatud referendumit. Just nemad korraldavad koos Kremli ideoloogidega «rahvusvahelisi konverentse»; just nende liikmetest loodi kahtlane organisatsioon ASCE, mis OSCE’d jäljendades, koguni sama tüpograafiat ja sümboolikat kasutades, esitas niinimetet valimiste niinimetet vaatlemist niinimetet Luhanski ja Donetski «vabariikides». Lisaks paremäärmuslastele olid seal ka vasakäärmuslaste esindajad, nagu näiteks Syriza ja Die Linke. Nii et me näeme, et matkides Lääne tõsiseltvõetavaid organisatsioone püütakse sooritada asju, mis ei ole kuidagi kooskõlas Lääne kommete ja reeglitega.

Miks siis on ägedalt antiliberaalsed mõttevoolud eriti meist ida pool nii tugevat toetust kogunud? Miks on liberaalse demokraatia ideaalid isegi Euroopa südames kahtluse alla seatud? Miks tundub maailm täna ebakindlam kui isegi külma sõja ajal, mil kehtisid vähemalt mingid kokkulepitud rahvusvahelise käitumise reeglid ning teisi riike ei ähvardatud tuumarelvadega?

Osa vastusest leiame ühes teises, samuti rahvusvaheliselt populaarses essees, mis ilmus neli aastat pärast Fukuyama oma – Samuel Huntingtoni «Tsivilisatsioonide kokkupõrge». Huntington leidis, et tulevased konfliktid puhkevad kultuuride ja tsivilisatsioonide vahel.

Seda paistsid kinnitavat 11. septembri terrorirünnakud, mida innustas usule tuginev protest kogu modernse kultuuri vastu. Reaalsed rünnakud New Yorgis, Washingtonis, Madridis, Londonis ja Mumbais olid tõepoolest rünnakud lääneliku väärtusmaailma vastu. Rünnati mitte lihtsalt sümboolseid ehitusi, vaid ühtlasi vabasid valimisi, meeste ja naiste võrdsust, kiriku ja riigi lahusust, seaduste ülimust jumala ees. Need ründajad, kes oma usule toetudes vastandusid läänelikule kultuurile, on ise suurimad huntingtoonlased. Nagu ka autoritaarsed riigijuhid, kes määratlevad oma väärtusmaailma üha jõulisemalt vastandudes «dekadentlikele» demokraatlikele väärtustele.

Head kuulajad,

Kui Euroopas usuti, et natsismi purustamine ja kommunismi kokkuvarisemine eelmisel sajandil kindlustasid liberaalse demokraatia lõpliku ülimuse, siis loodeti ühtlasi  et demokraatia võidab ka Venemaal. Nüüd näeme, et see lootus oli vale.

2014. aastal on rahvusvahelise suhtluse reeglid, ühised kokkulepped, mida isegi külma sõja ajal üldjoontes järgiti, põrmustet. Sest ühe riigi juhid otsustasid, et nende kohta need reeglid enam ei kehti.

Kõik senise julgeolekukorra aluseks olnud rahvusvahelised lepped on mõne osapoole tegevusega sisuliselt kehtetuks muudetud. Alates ÜRO põhikirjast 1945. aastast, mis keelustab agressiooni ning sätestab, et liikmesriigid peavad hoiduma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest ja jõu kasutamisest ühegi riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu.

Järgmine, nüüd mitte enam maailma, vaid Euroopa julgeoleku nurgakivi, mida on räigelt rikutud, on 1975. aasta Helsingi lõppakt. Selles lubasid riigid üle Atlandi, Vancouverist Vladivostokini, mitte kasutada piiride muutmiseks jõudu, mitte vaidlustada ühegi riigi poliitilist sõltumatust. Sellele kirjutas muuhulgas alla Leonid Brežnev, ja Venemaa on kuulutanud end N. Liidu õigusjärglaseks, kõigi selle juurde käivate kohustustega. Helsingi lõppaktis lubasid osapooled pidada üksteise piire puutumatuks ning hoiduda üksteise territooriumite sõjalisest okupeerimisest; seal lepiti kokku, et territooriumi okupeerimist ega omandamist ei peeta õiguspäraseks, seda ei tunnustata ealeski.

1990. aastal võeti Pariisis vastu CSCE uue Euroopa harta, milles tollased allakirjutajad, teiste hulgas taas Venemaa õiguseellane NSVL, lubasid vastastikku «täielikult tunnustada riikide vabadust valida oma julgeolekukorraldus».

Ja ometi õigustati juba aastal 2008 Gruusia sõda sellega, et Gruusia tahab astuda NATOsse. Ja nüüd õigustatakse Ukraina ründamist ainuüksi nende sooviga sõlmida ELiga assotsiatsioonilepe! Meenutagem – Eesti sõlmis Euroopa Liiduga assotsiatsioonileppe 1995. aastal, peaaegu kümme aastat enne Euroopa Liiduga liitumist – sellega võetakse kohustus järgida Euroopa Liidu reegleid, kuid sisuliselt ei tähendanud see meile palju enamat kui paremate tingimustega kaubandusleping Euroopaga ning õpilaste ja õpetajate osalust vahetusprogrammides. Kindlasti pole see kuidagi seotud julgeolekukorraldusega. Ja siiski sobib Assotsiatsioonileping ettekäändeks agressioonile, ehkki veel 2004. aastal teatas president Putin, et Ukraina ei tohiks astuda NATOsse, aga Euroopa Liidu likmeks astumise vastu pole Venemaal midagi. Tähendab, nõudmised idast eskaleeruvad kõigile neile, kes ei suutnud aastaks 2004 Euroopa Liidu ja NATO sirmi alla joosta.

Veel üks väga oluline leping, mida on rikutud, on 1994. aasta Budapesti memorandum, milles Venemaa, Suurbritannia ja USA lubasid tagada Ukraina piiride puutumatuse ehk territoriaalse terviklikkuse vastutasuks selle eest, et Ukraina loobus oma tuumarelvadest. Ukraina oli teatavasti maailma suuruselt kolmanda tuuma-arsenaliga riik, pärast Venemaad ja USA-d. Kes on enam nõus pärast 2014. aastat tuumarelvadest loobuma? Just selle kokkuleppe rikkumisel on eriti kaugeleulatuvad tagajärjed.

Daamid ja härrad,

Kui heita pilk Euroopa senise julgeolekukorralduse filosoofilisele taustale, siis kõik lepingud, millele ülal viitasin, on sõlmitud Immanuel Kanti essee «Igavene rahu» (1795) vaimus.

Nii Euroopa Liit kui ka NATO toetuvad intellektuaalselt selles essees väljendatud aatele. Kant uskus seda, mis kakssada aastat hiljem on me keskne välispoliitiline mantra: vabariigid – tänapäeva mõistes siis demokraatlikud õigusriigid –, mis moodustavad föderatsiooni, ei pea üksteisega sõda. Euroopa Liit on alates oma algusest 1951. aasta Söe- ja Teraseühendusena tõestanud Kanti mõtlemise õigsust. Sellele toetub ka NATO. Milles me aga eksisime, oli usk, nagu kujutaksid kõik mainitud lepingud endast kantilikku föderatsiooni. Nii see kahjuks ei ole.

Demokraatlikud riigid ei ole paraku suutnud lahendada küsimust, mida teha riikidega, mis ei kuulu demokraatlike õigusriikide hulka, kui nendega sõlmitakse lepinguid. Oleme oma naiivsuses lootnud, et ka nendega võib lepinguid sõlmida – see oli vist eksitus.

Niisiis, täna leiame end täiesti uues julgeolekukeskkonnas. See ei ole «uus külm sõda», sest külma sõja ajal mainitud kokkulepped kehtisid. Külma sõja ajal ei ähvardatud kedagi tuumarelvadega, nagu seda tehakse praegu, kergekäeliselt ja lahmivalt. Pigem oleme täna tagasi ajas, mida kirjeldas sadakond aastat enne Kanti elanud Thomas Hobbes. Seisundis, kus lepped ei kehti ja elu on «kõikide sõda kõikide vastu».

Selles radikaalselt uues olukorras on demokraatlik Lääs segaduses. Oleme kehtestanud sanktsioone, kuid olukord eskaleerub üha. Meil pole üksmeelset lahendust, mida järgmiseks ette võtta. Aga me peame aru saama, et kui reeglid – Helsingi kokkulepe ja kõik teised lepingud – enam ühe allakirjutanu jaoks ei kehti, siis on olukord muutunud meie kõigi jaoks.

Oluline on mõista, et jutt ei ole ainult Ukrainast. Käimasolev kriis ei ole eriliselt Ida-Euroopa, «meie piirkonna» probleem. Siin on küsimus Venemaas, Venemaa suhtes Läänega ja läänelike, vaba ühiskonna väärtustega.

Me ei saa enam tänapäeval rääkida «kaugest paigast, millest keegi midagi ei tea», nagu tegi Briti peaminister Neville Chamberlain, õigustades 1938. aastal Münchenis Tšehhoslovakkia tükeldamist. Enam ei tohiks keegi agressiooni selliste väidetega õigustada. Me ei saa enam nõustuda maailma jagamisega mõjupiirkondadeks. Nagu öeldud, tähistasime tänavu ka 75 aasta möödumist ühest suurest jagamisest, mille järelmeid tunnetame tänase päevani.

Ometi paistab just see olevat üks praeguse agressiooni eesmärke. Juba kuus aastat tagasi, veidi enne Vene-Gruusia sõda aastal 2008 pani Venemaa tollane president Medvedev ette uue «Euroopa Julgeoleku Lepingu» sõlmimist, OSCE asemele. Tollal lükati see läänes tagasi, sest see oleks NATO ja Venemaa vahele jäänud riigid just nimelt mõjupiiridesse jaganud, koos vetoõigusega selle üle, kes ühele või teisele poole võib kuuluda. On olemas oht, et midagi niisugust, näiteks «Helsingi 40», pakutakse välja tänase «uue reaalsuse» valguses. Me ei tohi lasta end selliste ettepanekutega libedale teele meelitada.

Et tegu on uue reaalsusega, tunnistas – võib-olla mõnevõrra üllatavalt – Venemaa president Putin oma 24. oktoobril Valdai klubis peetud kõnes. Olen täiesti nõus tema väitega, et senine julgeolekuarhitektuur on kokku kukkunud. Aga meie tõlgendused selle asjaolu põhjustest, ja meie järeldused, on väga erinevad.

Esiteks, Putin süüdistab maailmakorra kokkukukkumises Läänt – nagu oleks see meie süü, et senised reeglid enam ei kehti. Teiseks süüdistab ta autoritaarsuse ja korruptsiooni vastaseid ülestõuse üle maailma – Süürias, Liibüas, Ukrainas. Seda kõike peab ta ameeriklaste sekkumise tagajärjeks, justkui ei oleks kõnealustel inimestel endil mingit osa oma otsustes. Nagu poleks võimalik, et inimesed lihtsalt ei taha autoritaarse ja korrumpeerunud võimu all elada, ja et nad näitavad seda üheskoos, täiesti omal vabal tahtel välja.

Meie oma laulva revolutsiooni kogemusele toetudes teame, et selline rahva vaba tahte osutus on võimalik. Laulev revolutsioon ei olnud ameeriklaste poolt mahitatud. Me teame, et ka teistel rahvastel on oma vaba tahe. Ja ma väidan, et mitte diktaatorite vastased rahvaliikumised pole senist maailmakorda paigast kõigutanud, vaid see, et üks riik eirab lepinguid, millele ta ise on alla kirjutanud. Seda hr. Putin oma kõnes ei maini.

Ma pole just suur psühhoanalüüsi austaja, kuid usun, et Sigmund Freudil oli õigus, kui ta rääkis projektsioonist kui psühholoogilisest kaitsemehhanismist – süüdista teisi selles, mida sa ise valesti teed. Just sedasorti ilmingust on siin suuresti küsimus. Samuti näeme viimase aja propagandistlikus retoorikas väidetavaid analoogiaid lääneriikide tegevusega, mida omakorda tuuakse tänase agressiooni õigustuseks. Näiteks võrreldakse Krimmi Kosovoga – unustades, et Kosovo iseseisvumisele eelnes Miloševići režiimi massiline vägivald sealsete albaania elanike vastu. Midagi niisugust ei toimunud Ukrainas, mitte ligilähedaseltki – kuigi sellegi nimel pingutati, et näidata, nagu oleks see toimunud, see kõik oli võltsing. Samuti pole lääneriigid, kes Kosovo iseseisvust toetasid, pürginud ühendama iseseisvunud piirkonda enda territooriumiga. Võtab aega, et isegi Albaania saab Euroopa Liitu, saati siis Kosovo, mida pooled Euroopa Liidu liikmesriigid pole isegi tunnustanud.

Jah, ka Lääne sõjalised sekkumised, näiteks Iraagis 2003 ja Liibüas 2011, on olnud mitmeti tõlgendatavad. Nende operatsioonide õigustatuse ja tulemuslikkuse üle on vaieldud, ja võibki vaielda. Kuid vaieldamatult on neile sekkumistele eelnenud tegelik massiline vägivald. Ning ühelgi neist juhtudest ei saa me kõnelda katsetest annekteerida teise riigi territooriumi.

Lisaks demagoogilistele analoogiatele näeme idast tuleva uue jõulise ideoloogia puhul tahtlikku kultuurilist vastandumist. Näib, et eelpool mainitud Huntingtoni teooriat kasutatakse mitte kui olukorra kirjeldust, millena see oli mõeldud, vaid kui ettekirjutust, õpikuteksti, mida järgida ja mille järgi tegelikkust vormida.

Panslavistlik uuskonservatism asetatakse vastamisi nõrgaks ja dekadentlikuks tembeldatud liberaalse Lääne-Euroopa kultuuriga. Ka meie soovi dialoogi pidada ja vastu tulla, mida me ise peame küpsuse ja tsiviliseerituse märgiks, nähakse sealtpoolt üheselt nõrkusena. Sellise kultuurilise vastandumise tulemusena tõlgendatakse «läänelikke» õigusi ja vabadusi lihtsalt lääne kultuuri omadustena.

Daamid ja härrad,

kuidas peaksime siin, Eestis ja Euroopas laiemalt, olukorrale reageerima? Usun, et paanikaks ei ole põhjust. Olukord on närviline, seda aga ühtviisi kõigile. Kindlasti ei tohiks me langeda ükskõiksusse või anda järgi väljapressimistele. Me ei tohiks leppida sellega, et Krimm ongi läinud; me ei tohi leppida relvarahu nimel piirkondade jagamisega või külmutatud konfliktide järjekordse tekkega.

Mulle teeb muret olukorraga harjumise tendents, mida ma võrdleksin konna keetmisega. Konn kõigusoojase loomana suudab oma temperatuuri kohandada, kui vett kuumutatakse tasapisi. Nii laseb ta end ära keeta, sest ta ei tea, millal on temperatuur talle ohtlikult kuum. Aga kui ta kohe kuuma vette visataks, hüppaks ta sealt välja.

Me oleme veidi sarnases olukorras. Euroopa ja maailma tähelepanu on üha viimastel halbadel uudistel – Krimmi annekteerimine, siis «humanitaarkonvoide» tungimine Ida-Ukrainasse, siis juba tankid, vahepeal ühe reisilennuki allatulistamine. Iga sammu jälgitakse õudusega, aga eelmised õudused ununevad. Protsess tervikuna jääb varju. Vägivalla ja nõudmiste eskaleerumist ei märgata.

Ometi tuleb mõista, et kui mõni osa Euroopast ei ole vaba, siis ei saa Euroopa ükski osa end päris turvaliselt tunda. Juba nüüd ähvardatakse NATOt, hirmutatakse ka Soomet ja Rootsit, rikkudes järjest nende õhuruumi – selliseid jõudemonstratsioone on sel aastal olnud võrreldes varasemaga mitmekordselt.

Kuigi neid on olnud varemgi. Me mäletame Stockholmi pommitamise harjutamist lihavõtete ajal möödunud aastal; selle aasta juunis tehti Taanis Bornholmi saare kohal tuumapommidega lennuharjutusi, sel ajal kui seal kogunes Taani kogu poliitiline eliit suviseks meie mõistes arvamusfestivaliks, seal oli ka 90 000 kuulajat. Kõik see on enneolematu pärast külma sõja lõppemist.

Samal ajal on propagandaveskid käivitatud üha meisterlikumalt. Idanaabri propaganda edastamiseks Läänes kasutatakse sadu miljoneid dollareid. Uue «postmodernistliku» maailmapildi raames kaotatakse arusaam empiirilise tõe olemasolust. Kui faktilise tõe kõrvale asetatakse mitu erinevat valet – nagu seda tehti näiteks MH 17 allatulistamise asjaolude kohta – siis saab faktipõhisest infost lihtsalt «üks arvamus» paljude seas. Sellest «paljude tõdede» abil uue tegelikkuse loomisest kirjutavad hästi Michael Weiss ja Peter Pomerantsev oma äsja ilmunud raportis «The Menace of Unreality», vabas tõlkes «ebatõeluse nuhtlus». Nende kirjeldusest näeb, et tegemist ei ole isegi ainult valgustusaja väärtuste vastase võitlusega, vaid me võime juba rääkida ja Briti, või Shoti empiritsismi vastase võitlusega – põhimõttel: see, mida näeme, ei olegi tõde.

Küsimusele, kas tegu on uue külma sõjaga, vastaksin siiski, et kui otsime ajaloost võrreldavat ajajärku, siis leiame selle pigem külma sõja eelsest ajast, 1946. või 1947. aastast, mil lääneriigid murdsid samuti pead, mida ette võtta, mis toimub – nagu meie praegu. Tollal vaatas Lääs nõutult, kuidas nende endine liitlane kukutas valitsusi Tšehhoslovakkias, Ungaris ja Poolas. See ajendas Briti vasakpoolse välisministri Ernest Bevini pakkuma USAle välja idee luua NATO.

Praegu tunneme jälle, et oleme jõudnud uude ajajärku. Mõned loodavad ikka veel, et probleem kaob ise ära. Et me võime kohe-kohe sanktsioonid lõpetada ja igapäevase äri juurde tagasi pöörduda. Lääneski on piisavalt neid nõuandjaid, kes manitsevad meid leppima sellega, et Krimm ongi läinud – nagu manitsesid mitmed Lääne nõuandjad, sealhulgas mõned me hilisemad sõbrad, meid okupatsiooni aastatel – ning arvestama Venemaa soovidega näiteks Ukraina ja Euroopa Liidu vahelistes suhetes.

Sisuliselt see tähendakski mõjupiiride taasloomist.

Meile on ka meelde tuletatud NATO-Venemaa aluslepingut aastast 1997, mille kohaselt NATO olevat lubanud uutesse liikmesriikidesse püsivaid väeüksusi mitte paigutada. Sealjuures unustatakse, et see klausel käis «praeguse ja ettenähtava julgeolekuolukorra» kohta – aga aastal 1997 ei kuulunud ei tollase ega tollal ettenähtava julgeolekuolukorra hulka sissetung teise riiki, territooriumi annekteerimine «kaasmaalaste» olemasolule viidates ega piiride vägivaldne nihutamine. Tänane olukord on täiesti uus ja ettenägematu.

Seda enam on liitlassuhete hoidmine meile elutähtis. «Konnakeetmist» meenutades peaksime jääma oma väärtustele truuks, me ei tohi teha järeleandmisi, sest just see kõigutab rahvusvahelist julgeolekut pikaaegselt.

Meenutagem, et üks Bosnia sõja järgseid suuri võite seisnes selles, et üksteise vastu sõdinud riigid kirjutasid alla CSCE Pariisi hartale, nii oli võimalik tõmmata nad meie julgeolekuarhitektuuri osaks. Mida aga teha siis, kui mõned riigid otsustavad, et CSCE kokkulepped ei tähenda enam midagi, et neid võibki rikkuda? Kui üks riik saab niimoodi karistamatult tegutseda, tahavad võib-olla ka mõned teised seda teha. Just see  suurendab maailmas ebastabiilsust.

Tähendab, rahvusvahelise korra taastamine ei ole oluline ainult meile – see on oluline kogu maailma edasise stabiilsuse ja rahu hoidmiseks.

Head sõbrad,

Nii kaua kui praegune olukord kestab, on parim viis olukorraga toimetulekuks rakendada Venemaa suhtes ohjelduspoliitikat, mida rakendati N Liidu suhtes George Kennani algatusel. Lääneriigid peavad ka tõsiselt võtma omaenda korruptsioonivastaseid seadusi. Ja sündmuste eskaleerumist trotsides, jäägem oma lähtekohtadele kindlaks. Kui rahvusvaheliste lepingute asemele pakutakse mõjupiirkondi ja «tsivilisatsioonide» elutsoone, siis saabki sellistest valgustusaja väärtustest nagu inimõigused, demokraatia ja õigusriik, lihtsalt «Lääne tsivilisatsiooni omapära», justkui oleks see klubiline harrastus, mida meie järgime, aga teised mitte, sest nende tsivilisatsiooni see polevat sobilik.

See oleks maailm, kus õigus on sel, kel on jõud. Ehk nagu kirjutas Thukydides Meeloslaste dialoogis: «Tugevad võtavad, mida nad suudavad ja nõrgad annavad, mida nad peavad».

Sellises maailmas on väikeriigil raske ellu jääda. Jah, muidugi tahaksime ka meie näha kriisile püsivat diplomaatilist lahendust, ent stabiilsust ei ole võimalik saavutada enne, kui Venemaa lõpetab sekkumise ja agressiooni Ukrainas ning Ukraina saavutab taas täieliku kontrolli oma territooriumi ja piiride üle. Mitte keegi Euroopas ei tohiks unustada, et Krimmi annekteerimine on illegaalne ning rikub rahvusvahelist õigust. Kui me koos liitlastega ei tee Venemaale selgeks, et ta käitub lubamatult; kui me hakkame järeleandmisi tegema, rahvusvahelisi põhimõtteid taastamata, siis seisame tulevikus silmitsi veel tõsisemate konfliktidega.

Just sellepärast, et reegliteta maailmas valitseb tugevama õigus, on väikeriikidele eriti oluline, et rahvusvaheline õigus kehtiks. Seega on meile elutähtis taastada liitlaste abiga maailm, kus reeglitele ja kokkulepetele võib loota.

Rõõmustav on kõige selle juures see, et ehkki me näeme ümberringi teatud peataolekut nii ootamatus ja ettearvamatus olukorras, pole Lääs nüüd enam kaugeltki nii passiivne nagu ta oli pärast Gruusia sõda. Sanktsioonid toimivad, meie liitlaste toetuses pole mingit kahtlust ja meil on alust loota, et õigus õnnestub kehtestada varem või hiljem.

Kindlasti ei tohi me alla anda oma väärtuste kaitsel – sõjaline valmisolek riigi kaitseks on elementaarne, kuid vastates jõhkrusele jõhkrusega muutuksime lihtsalt ise samasuguseks. Selle eest hoiatas meid juba Marcus Aurelius. Kõige parem kaitse on jääda truuks neile väärtustele, millesse ise usume. Hoida ja kaitsta kõigi elanike inimõigusi, meie oma keelt ja kultuuri, meie riigi aluseks olevat liberaal-demokraatlikku korda sinna kuuluva sõnavabaduse ja ausate valimistega.

Ma tänan.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles