Toiduaineturg muutub aina pingelisemaks.
Juhtkiri: põllukuld
21. august 2010, 10:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui isegi soojasaamiseks ja kehakatete hankimiseks on olemas erinevaid meetodeid, siis söömisele pole mingit alternatiivi. Inimene lihtsalt peab eluspüsimiseks sööma. Meile, kes me asume globaalses mõistes siiski üsna tasakaaluka kliimaga kohas, võib sellise tõsiasja välja toomine isegi pentsik näida. Ometi on palavus ja tulvaveed taas kord tõstmas toiduainete hindu maailmaturul ning see mõjutab ka meid.
Jätkem siinkohal kõrvale leivaliidu möödunudnädalane, üsna kartellimaiguline avaldus hinnatõusu möödapääsmatusest. Toiduaineturu pingestumine on palju mastaapsem ja enamate mõjuritega nähtus, mille vilju söövad, kui kasutada kujundlikku väljendit, alles tulevased põlvkonnad.
Vajadus toiduaineid eksportida on kasvanud kogu maailmas. Näiteks maailma majanduse uutele vedajatele – Indiale ja Hiinale – tähendab liidriroll linnastumise kasvu, mis omakorda sunnib neid rohkem toiduaineid sisse vedama. Ent nii mastaapsete ostjate olemasolu maailmaturul tähendab kõigi jaoks hinnatõusu.
Toitu on seni traditsiooniliselt peetud lokaalseks majandusvaldkonnaks: usume end ikka söövat seda, mis on meie regioonis kasvanud. Kuid seegi pole enam päris nii. Globaalse toiduturu toimimist näitlikustab hästi ärevus, mis puhkes Egiptuses, kui Venemaa otsustas põua tõttu nisuekspordi peatada. Koos heitlikuks muutuva kliimaga tähendab see ka toiduaineturule survet globaliseerumiseks.
Aina suurem hulk inimesi nõuab toidutootmise mahtude suurendamist. See omakorda tähendab, et suurtootjate surve ja nende mõju tootmisprotsessidele kasvab samuti. Juba praegu tekitavad palju ärevust lisaainete kasutamine toidus, geneetiliselt muundatud põllukultuurid ja masstootmine.
Kõik see kipub enamasti toidu kvaliteedile pigem negatiivset mõju avaldama. Lisaks veel paratamatud keskkonnariskid – põllumajandus on selles suhtes üks riskantsemaid ettevõtmisi ja päris täpselt me siiski veel ei tea, kas ja kuidas võib näiteks geneetiliselt muundatud organismide kasutamine keskkonnale mõjuda.
Odav hind, mille nimel tootmisprotsesse täiustatakse, sunnib väiketootjad aga konkurentsis püsimiseks omale eraldi turunišši otsima. Mahepõllundus, «roheline» tootmine seda nišši vähemalt praegu pakub ja see on hea – tarbija saab valida, kas ta ostab kallimat, kuid tervislikumat toitu, või odavamat, ent mitte nii tervislikku kõhutäit.
Pikas perspektiivis on aga oluline, et tarbija suudaks ja saaks (ka rahalises mõttes) valikuid teha ning suurtootmisel ei lastaks väiketootjat välja suretada.