Aasta eest andis Euroopa Inimõiguste Kohus õiguse vangile, kes oli Eesti riigi kohtusse kaevanud. Narkolaborit pidanud mees polnud rahul, et vanglas ei saanud sporti teha. Kohtuotsusele järgnenud aasta jooksul on vangide kaebused kasvanud sedavõrd, et ületavad juba muude, väljastpoolt vanglat Tartu halduskohtusse jõudnud kaebuste arvu. Halduskohtu tänavusest 1800 kaebusest rohkem kui 1100 tuleb just trellide taga olijatelt. Tartu halduskohut kaebuste tulv peamiselt puudutabki, sest selles piirkonnas asuvad Eesti suurimad vanglad.
Juhtkiri: kõva kartul ja kohtukoormus
11. detsember 2014, 11:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii rahvusvahelised kui ka Eesti seadused ja põhimõtted, teiste hulgas ka inimõigusi puudutavad, kehtivad kõigile, ka neile, kes ise seadustest kinni ei pea. Nii see peabki olema, teisiti ei oleks võimalik.
Samas, kui vaadata sarikaebajate rahulolematuse põhjuseid, on suur osa neist üsna veidrad. Mõnele vangile ei meeldi see, et suvel ilma särgita ringi jalutada ei saa. Mõnele vangile ei meeldi see, et kartulid ei ole piisavalt pehmeks keedetud. Mõnele vangile see, et käepärast pole maasturi Jeep Grand Cherokee aastaraamatut. Põhjus pole ilmselt ei särgis, kartulites ega aastaraamatus. Põhjus on ilmselt selles, et vangile ei meeldi trellid, ja iga ettekääne oma rahulolematust väljendada on hea.
Muidugi on osa kaebusi vähemalt osaliselt ka põhjendatud ning otsustamine, kellel õigus, on pigem tõlgendamise küsimus. Sellistest kaebustest puudutab arvestatav osa ruumi suurust, kus vangid oma karistust kannavad, ja sageli on küsimus tehnilistes detailides, kas näiteks tualettruumi pindala arvestada ruumi suuruse hulka või mitte.
On selge, et kui kaebus on põhjendatud, tuleb sellega ka tegeleda. Samas on kahju sellest, et sarikaebajate üsna kummaliste kaebuste pärast on halduskohtu koormus nii palju kasvanud, et seaduskuulekad inimesed peavad oma asja lahendamist kauem ootama.
Mida siis teha? Võimalust trellide taga olijailt kohtu poole pöördumise võimalus ära võtta ei tohiks isegi kaalumisele võtta. Nagu tänases loos tõdeb riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving, looks see ohtliku pretsedendi – kui võtta kaebamisõigus vangidelt, võib sama mõte tulla homme kõne alla teise inimgrupi kohta.
Üks võimalus oleks kaebustega lihtsalt leppida ja arvestadagi sellega, et neid on aina rohkem ning nende lahendamiseks kulub enam raha ja tööjõudu.
On aga veel üks võimalus, millest Pilving tänases loos ka räägib. Kuna probleemiks ei ole mitte niivõrd kaebused ise, vaid just sarikaebajad – need kinnipeetavad, kes oma kaebamisõigust kuritarvitavad –, siis piisaks ka, kui nende suhtes midagi ette võtta. Ettepanek muuta seadust just selles osas, mis sarikaebamist vähendaks, on justiitsministeeriumile juba tehtud. Kui see erisus seadusesse tehtaks, oleks see samm probleemi lahendusele lähemale.