Peresuhte krimipõnevik: üsna geniaalne, pisut nurjatu ja armulikult kaasahaarav

Jaan Martinson
, spordiajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Raamat

Maailmas ei ole asjad tihtipuhku nii, nagu pealtnäha paistavad. Kaob naine. Kadunu abikaasa näikse vassivat, lisaks viitavad kõik märgid, et asi pole puhas, pigem vägivaldne. Ja hakkab lugu rulluma.

Iseenesest pole märge raamatu kaanel – New York Timesi bestseller – eurooplastele kvaliteedimärk. Nagu ka mitte sealsamas kaanel olevad arvustustest välja nopitud hüüdlaused: «Geniaalne», «Tähelepanuväärselt nurjatu», «Armutult kaasahaarav», «Nõelterav», «Ähvardav», «Võrratu». Ent seekord pole hinnangutega väga mööda pandud. Selge, et ameeriklased hõikavad pistut valjemini, kui tarvis, ent võib öelda, et raamat on üsna geniaalne, pisut nurjatu, terav ja armulikult kaasahaarav.

Raske on «Kadunut» kuhugi liigitada. Krimka see ei ole, kuigi politseinikud on aktsioonis, märul ammugi mitte, peredraama oleks liiga leebelt öeldud... Äkki siis: peresuhte kriminaalpõnevik.

Niisiis on noor naine kadunud ja kardetavalt igavesti. Miks? Oli küll raske – mõlema töötuksjäämine ja kolimine New Yorgist provintsi – kuid saadi hakkama.

Nagu igal vorstil on kaks otsa ja mündil poolt, on siingi kaks poolust ja lugu, mis kulgevad raamatus paralleelselt, üks nähtuna läbi mehe silmade, teine esmalt naise päeviku kaudu. Ühel hetkel lood kohtuvad – mõistetamatu saab mõistetavaks – ning lähevad siis taas lahku ning algab teine vaatus, mis mõistagi lõpeb pauguga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles